Forever#9

Ilmselgelt oli neil kõigil mõttes üks ja see sama . Miks peaksid kaks noort inimest kolima kohta nagu see siin .
Ma üritan teile seltada milleised nad kõik välja nägid . Nad olid justkui kurnatud ja hoolimata sellest , et nad kõik olid 16-17 oli nende näo ilme justkui 60 aastastel. Nende pilgud olid väsinud ja hirmul . Ilmselgelt polnud nende elus mittemidagi uut toimunud alates sellest ajast saati kui nad siia kooli tulid .
Ja nüüd , kaks uut inimest . Nad ei osanud ettegi kujutada kus asub Eesti . Kindlasti arvavad nad kõik , et see on kuskil kaugel ameerikas , nagu enamused geograafia lollid kes ei suuda eestit mujale sobitada .
Esimene tund oli inglise keel . Nad olid nagu megalt kõigest maha jäänud ja tundus , et nad hakaksid inglise keelt alles gümmnaasiumis õppima . Seega meil henryga oli naljakas neid kuulata ja me niisama vahetasime kirju ja kommenteerisime noori kes klassis istusid .
Korraga ilmutas mulle ennast jälle see naine kes esimeselgi päeval aga seekord ta polnud mu poole enam seljaga . Ta põrnitses ainiti mind oma elust tühjaks valgunud silmadega . Ma võpatasin ja sulgesin silmas .
"Mis juhtus ?" küsis ta murelikult .
"Ma nägin ... Kas sa ei ...?" Ma hingeldasin ja laused jäid katkendlikuks , ma ei teagi miks . Aga korraga oli mul väga raske hingata .
" sandra ! Kas sinuga on kõik korras ?" Küsis nüüd õpetaja kes oli märganud mu hingamisvaevusi .
" Jah ... ma olen täitsa OK . "
" Mida , seleta mulle nüüd ära misasja sa nägid ?"
Üritasin talle vihiku servale sirgeldada seda naist .
"Ma annan järgmine kord märku kui ma teda näed , ehk näed isegi . See on igastahes vägagi jube . Kuule ..."
Ta vaatas mind kuidagi paaniliselt .
"räägi ?" Ta nägu nägi välja nagu üks suur küsimärk ja ma turtsatasin korra .
" Mida sa naerad ? "
" ei midagi , sa peaks lihtsalt oma nägu nägema , see on nii naljakas "
ta manas näole mossis grimassi ja teeskles solvumist , mis ajas mind omakorda veel rohkem narema .
" Noored tagumises pingis , ma olen sunnitud teid eraldi istuma panema kui te ei suuda vaikselt olla !"
"palun vabandust õpetaja , me rohkem ei räägi . "
" sandra ole hea ja tule räägi inglise keeles endast , sa saad selle eest hinde ja see on karistus sulle selle eest , et sa tunnis laterdad vahet pidamatta ."
Nüüd hoidsin ma tõsiselt naeru kinni . aga kõndisin klassi ette . Ja hakaksin rääkima .

Hello !
My name is Sandra , i`m from Estonia . Eemn .. what else . I don`t know really . I love horror movies and i like to walk in the dark but not in this town . this was my hobby in Estonia . This place is very creepy seriosly . and if you understand everything what i`m saing right now i want to know what is going on here . I´m waiting . and thats all . Its nice to meet you all !

Nii õpetaja kui ka õpilased olid suhteliselt hämmingus , et ma isegi ei mõelnud kordagi selle üle mis ma järgmiseks ütlen vaid vuristasin oma teksti neile ette nagu oleksin seda päevi õppinud .

"Kuidas sa inglise keelt nii soravalt räägid ?"Küsis õpetaja
"ma õpin inglise keelt alates 4 klassist . Ja seda osa mida te praegu õpite selle võtsime läbi kuskil 7 klassis . Niiet pole siin midagi imestada ilmselgelt oli eestis teine õppekava .

Õpetaja noogutas mõtlikult ja saatsi mind kohale tagasi.
Kell helises ja ta lahkus klassist . Järgmine tund pidi olema Geograafia .
Läksin ühe tumedapäise poisi juurde kes oli kahtlematta klassi kõike stiilseim ja teistest erinev . Ta sarnases minule ja henryle .
" Hey . kas sa oskad öelda kus meil järgmine tund hakkab ?" Naeratasin talle . Ma isegi ei tea miks .
Ta vaatas mind kuidagi , ma ei oska sellele kuidagi seletust anda . Midagi vägagi mitteütleva ja samas paju ütleva pilguga .
" Ma juhatan teid sinna , ega siin niisama kondama ei tohi minna . "
Mõtlesin : " iess lõpuks seletus mu küsimustele ! Ta peab mulle kõigest rääkima ! "
Aga henry jõudis oma küsimustega juba ette .
" Miks see kondamine siis nii keelatud on ?"
Ta heitis Henryle põlgava pilgu aga kuna ta vist mõistis , et me ei kavatse teda ennem rahule kui oleme saanud kasvõi mõnelegi küsimusele vastuseid siis ütles ta .
" sellest ,ei saa me siin rääkida . Aga me võime peale kooli kuskil sellest lähemalt rääkida . "
" No okei . "
Sammusime mööda hämarat koridori edasi ja keegi meist ei lausunud sõnagi , ma ootasin põnevusega juba , et päev lõppekas ja ma saaks vihjeid , et lahendada müsteerium ...

Forever #8

Poiss oli alguses väga üllatunud näoga , aga aja pikku manas ta näole kaastundliku ilme .
"Uskumatu , aga me oelme sarnased ..."
Vaatasin teda ja imestasin , selle üle , et kellegil võib veel selline saatus olla . Või noh midagi sinnakanti , midagi taolist .
"Sa oled sunnitud mulel sellest rääkima , sest am ladusin sulle just oma terve eluloo ette ... ja ma isegi ei tea miks ..."
Ta naeratas hetkeks ja vaatas mulel silma . Siis aga pööras oma pilgu jõele ja alustas suure ohkega .
" Ma olen pärit , eestist . Pärnust . Ma olin vist pärnu suurim hulligaan , mul ei olnud ühtegi tüdrukut kuna ma ei tea . ma ei väärtustanud neid . Põhimõte oli ainult seks , ma tõmbasin pea iga päev kanepit ja alkohol ei puudunud ka . Kõik saigi alguse vist sellest kui mu ema suri ja ma isaga kahekesti jäin . Isa oli nagu ehtne eeskuju . Kuni kuuenda klassini olid mu tunnistusel vaid viied .
Ainkue erinevus meie vahelongi vist see , et sa näed paranormaalseid asju ja koged neid . Aga mul pole nendega kokkupuudet olnud . Kuigi väga väga tahaksin . Selelpärast tulingi siia ära . Noh ka juba sellepärast , et ma olen eestis mentide poolt tagaotsitav ja keegi ei oskaks mind siit otsida ."
Ma vaatasin teda . Päris pikalt . JA kindlalt polnud asi selles tema jutus vaid millegis enamas , kuid milles ?
"Noh kui sa tahad paranormaalsusi kogeda , pead sa ilmselgelt minu juurde tulema . Seal juhtub iga viie minuti tagant midagi . Ma olen suhteliselt harjunud . Ma otsustasin siis seda kui olin enesetapu katse läbi elanud . Seal on mingi sugune müsteerium mille ma pean lahendama . Aga ma ei soka kuskilt alustada , ma tean vaid , et seal elas kolme liikmeline perekond ja kõik kadusid kahtlastel asjaoludel . Ja see kool kus ma täna käisin , ka seal nägin ma midagi kummalist ."
Ta silmades süttis säde ja ta muutus vägaväga energiliseks .
" Tšernobol`s high scool ?!"
" Jah , just see sama . Ma lähen üheteistkümmnendasse klassi kahe kuu pärast "B" vist , sest "A" oli see venekeele süvaõpe ."
Ta puuris mind oma pilguga ja oli nii õnnelik kuidagi :"
" Me lähme samasse klassi!"
" No niiii õnnelik kohe ?" Kergitasin kulmu ja küsisin seda talt üprisgi kahtlase näoga .
" Olen jaa õnnelik . Ma tunnen , et sa oled nagu oskae minust . Ma ei oska seda sõnadesse panna , see on kuidagi kummaline mis tunded mind valdavad sinuga rääkides . Missest , et me teame tund aega . See on kirjeldamatu ."
Ma tundsin ju seda sama imeliku tunnet . Millel pole seletust .Jälgisin seda vulisevat ja kirievoolulist jõge. Päike sillerdas eredalt aga mitte enam nii soojalt kui siis mil ma siia kolisin .
"Kaua sa siin juba oled ?"
" täpselt kuu . "
"Ja kaua sina ? Kus sa siin üldse elad ?"
" Ma olen mingi kaks kuud . Ma elan seal linna servas suht , kohe seal on selline creepy maja valge suure aiaga ja aias on kuur . "
" TEGELT !? see maja tundub nii jubeeeee . Nagu kuidas sa seal elada suudad . Ma esialgu kardaks vist isei sisse minna , "
Ta naeris oma sõnade üle ja vaatas mulle jälle otsa oma kutsika silmadega . Pöörasin pilgu kähku kõrvale või vastasel juhul oleks ma neisse ära uppunud . Ma üritasin peast välja visata seda tundmatut tunnet , milelel me kumbki tähendust ei osanud anda . See ei õnnestunud . ..
ME istusime seal veel tunde ja tunde , rääkides kõigest alustadest stiilidega ja lõpetades kõige piinlikuga . Henryga oli nii hea räägida . . .
Me vahetasime numbereid ja lubasime , et saame kindlalt veel ennem kooli kokku .


Kuu möödus kiirelt ja käes oli esimene kooli päev . Nii mina kui ka Henry pidime ennem direktori juurest läbi minema , et ta seletaks meilekooli korda ja kõike seda muud asja .
Me Henryga sammusime klassi ja mida me sealt nägime ? Klassis oli 20 õpilast ja nad kõik nägid välja nagu zombid . Nagu reaalselt . Me vaatasime mõlemad üskteisele lolli näoga otsa ja muigasime .
Meid vaadati sama lolli nägudega , nad polnud ilmselgelt kuagi näinud selliseid noori nagu meie oleme . Nad olid kõik sellised veits moest maas . Mitte , et ma ise nüüd moefriik oleks , aga siiski .
Istusime kõigetaha pinki ja jäime kuulama mida õpetajal meile öelda on . Meie õpetaja oli pikka kasvu punaste juustega ja näost kahvatu nagu ta seljas olev valge särk . Need peaaegu , et võisid ühte sulanduda .
" Meil on klassis , kaks uut õpilast , palun tõustke püsti ja tutvustage ennast "
Vaatasin lolli näoga õpetajale otsa ja mõtlesin, et kas ta peab meid kõiki algklassi õpilasteks aga ei tahtnud ka halbamuljet jätta ja tegin nagu kästud .
" Tere , mina olen Sandra ja ma tulen eestist ."
"Hei , ma olen Henry sammuti eestist ."
Klassis algas jutusumin ja kõik vaatsid nüüd ainiti meie poole ...

Forever#7

Ma kõndisin sihitult tänavatel ringi . Ma lootsin jõuda kuidagi selgusele , mis siin tegelikult toimub. Kõndisin mööda mingisugusest vanast laohoonest . Ma nägin seal midagi , ega hirm mind ei peatanud . Ma läksin sisse , et uurida mis seal toimub. Kellegi figuur vilksatas mitmeid kordi kuskil kauguses , aga see ei meenutanud päris inimest , pigem midagi kummituse moodi , selline haijuvalt läbipaistev .
Lao hoone oli kõhe , külm ja suur , tuul vihises sealt läbi . Maja kajas ja tekitas imelike helisid . Tuvid üleval katuse all häälitsesid. Kõik tundus ülimalt creepy , aga ma sammusin sihikindlalt edasi . Ma isegi ei teadnud mida ma leida loodan , lihtsalt ... Kogu see keskkond siin oli kuidagi lõõgastavalt rahulik .
Sammusin pea maas edasi , põrkasin kelelgiga kokku . Võpatasin ja tõstsin siis pilgu .
Seal seisis , noormees või tegelikult meenutas ta rohkem siiski poissi . Ta oli pikka kasvu , mustade juustega ,kandis musti kitsaid teksaseid ja ketse , tal oli huuleneet ja tohutult armsad silmad .Miski tema juures lummas mind tohutult .
" Vabanda , kui sin ehmatasin . Aga mida teeb siin , üks kena neiu ?"
" Ma ei tea isegi , lihtalt otsustasin asja uurida sest ... Üleüldse mis sa ise siin teed ? "
Ta muigas ja vastas.
" Sest mis ? "
" no mis vahet sellel on ?"
See ajas teda veel rohkem naerma .
"Pipar ."
" Ei ole ."
Nüüd naersin ka mina
" Lihtsalt , see on puikem jutt . Üldse kuidas ma siia sain ja mis ma siin teen ja kõik see."
Ta kergitas kulmu ja ütles , kuidagi teise tooniga .
" Aga , mul aega on . Tule !"
Ta haaras mul käest ja tiris mind laohoonest välja , see polnud see uks millest ma sisenenud olin . Laohoone taga voolas jõgi . Ta tiris mind alla jõe äärde .
Vaatasin teda imestunult kui ta murule istus ja mulle ootavalt otsa vaatas .
"Neelasid kelel alla ?"
Ta naeratas jälle , tast kumas sellist positiivsust , et see mõjus mulle lausa joovastavalt.
" Ma arvan , et sa peaks mind segaseks , kui ma sulle kõike räägiks , sest seda pole võimalik mõistusega seletada."
"Ma olen kergeusklik "
Ta manas näole tõsise mulje ja ootas , et ma rääkima hakkaks .
" Noh , kuidas ma siia sattusin, mu vanemad surid , mind pandi hullarisse . Siis ma taijusin , et ma pean kuskil uuesti alustama . Valisin selleks kohaks siis selle siin. Ja maja kus ma elan seal toimuvad igasugused paranormaalsed asjad . Ma näen ja kuulen asju mis ajavad hulluks .Ma üritasin enesetappu aga see ei õnnestunud , sest üks vaim , ütles , et ma lubasin talle majast mitte lahkuda ja ma ei saa lahkuda kui olen selle vande andnud ."
Näitasin talle kinnituseks oma suurt armi vasakul käel ...

.

Kuna kirjutan üli kiirelt siis on mul tohutult palju kirjavigu . Kui ma kunagi aega leian hakkan neid parandama ka , loodan , et väga ei häiri :P

Forever#6

"Kool , tekitas judinaid , mõeldes millised siinsed koolid välja võivad näha . Või üleüldse millised on siinsed noored ?"
Võtsin läpaka sülle ja hakkasin otsima koole kuhu võiksin ennast sisse kirjutada . Esimesena hakkas silma kool , mis ei olnud siit erii kaugel , olin seda näinud siis kui siia sõitsin .Lugesin natuke kooli ajalugu ja millega see täpsemalt tegeleb . " Vene keele süvaõpe . Pshh . elusees ei lähe . Aga tava klass tundub suht ok"
Otsustasin asja uurim minna juba homme .
Võpatasin kergelt . Arina istus mu kõrval ja uuris pingsalt mida ma teen .
" Mis sa teed ?" küsis ta uudishimulikult .
" Ma kavatsen hakata koolis käima ." Näita mulle selle kooli pilti palun ."
Otsisin kooli kodulehelt pildi ja näitasin seda talle . Ta põrnitses seda hetke aga lausus siis .
" Ma käisin ka seal koolis , aga emme ei tahtnud , et ma seal edasi käiksin ja siis ta võttsi mind seal ära ?"
" Miks ta ei tahtnud , et sa seal käid ?" Vaatasin teda üllatunult .
" sest , seal käisid pahad inimesed kes min narrisid ja kiusasid."
Ma suutsin jälle välja mõelda tohutu teooria Arina kadumisest , aga ma ei teadnud kas see paika ka veab . Mu teooria oli järgmine : Arinat kiusati koolis , isa oli ema suhtes vägivaldne ja tüdruk kartis teda . Ja ema üritas teda kaitsta kõige halva eest . Kuid siis kui ema oli Arina koolist ära võtnud hakaksid arenema hullud sündmused kodus . Ma usun , et Arina isa peksis Arina ema , aga ta ei kontrollinud ennast . Arina ema andestas talle iga kord . Arina ei tahtnud seda enam näha ja üritas põgeneda aga isa lukustas ta kuskile maiia ja rääkis ajakirjandusele , et ta on röövitud .
Ma tean , et mu teooria tundub täiesti võimatu . Aga ma ei suunud ka mitttemidagi paremat välja leiutada .

Kooli seinadelt koorus värvi . Kogu mööbel oli vana ja kooli oli üldiselt täiesti räämas . " Nagu kummitusloss" mõtlesin .
Koputasin vaikides uksele ja mind kutsus sisse kleenuke kulnud riietes vanem naine .
" Kellega te rääkida soovite ?"
TA piidles mind oma tuhmi pilguga.
"Direktoriga kui oleks võimalik ."
" Üks hetk palun ."
Hais mis vallutas kabinetti meenutas mulle natuke haiglat . Ja midagi segamini . See oli ilmselt suitsu hais . See oli tülgastavalt rõve mis nad kokku tekkitasid .
" minge sellest uksest sisse , ta ootab sind "
Ta saatis mind oma juhmi pilguga .
" tere , ma olen Sandra ."
" Ja , kuidas saan ma teid aidata ?"
Direktor , ta oli umbes viiskümmned ja nägi älja nagu pervo , higihais käis üle pea ja juuksed olid justkui õliga üle valatud .
" Ma tahaksin asuda õppima teie kooli . "
" Jaa , Kus te varem õppisite ? Kuidas oli tee tunnistus?"
" Ma tulen eestis ja ma usun , et teile ei ütle väga midagi kooli nimi mis ma teiel ütleksin , aga siin on mu tunnistus."
Ta võttis selle oma jämedate sõrmede vahele ja piidles seda pinksalt paar minutit .
" Paistab , et tegu on eeskujuliku õpilasega ?"
" Mul pole kunagi õppimise või keskendumisega probleeme olnud . Aga viimasel aastal ma ei käinud koolis , aasta jäi nagu vahele traagiliste sündmuste tõttu . Niisiss pean uuesti ette võtma üheteistkümmnenda klassi ."
Ta kergitas kulmu .
" Mis sunnib jätma pooleli kooli ? "
Vaiksin hetke ja hingasin sügavalt sisse .
" vanemate surm , raske trauma ja ei suutnud kooliga lõpuni minna . "
Ta vaatas mind kaastundliku pilguga ja andis tagasi mu tunnistuse .
" Sa oled meie kooli sisse võetud , me alustame esimesel septembril nagu ka kõik teised koolid.Tule siis veel minu juurest läbi ja ma tutvustan sulle su uut klassijuhatajat ja klassi ja kooli ."
" Okei ,aitähh teile . Nägemist "
Sulgesin kabineti ukse ja lonkisin vaikselt mööda treppe alla väljapääsu poole . Ma nägin midagi , mida normaalsed inimesed ei oleks kindlalt näinud . Koridori lõpus seisis seljaga minu poole tumedate juustega heleda kintliga naihe . Ta kittel oli täis verepritsmeid ja ta hoidis käes nuga .
Pigistasin silmad kinni, veendumaks , et see mida ma nägin ei olnud reaalne . Avasin silmad ja naine oli läinud . See läheb juba liiale , igal pool siin linna toimub midagi kahtlast ja mulle jääb mulje , et ma olen ainuke kes ei tea siinsest olukorrast mittemidagi ...

Forever#5

Ma vahtisin tühjust . Minu jaoks polnud olemas enam normaalset elu . Kaks kuud mis ma siin elanud olin , olid pöörased , ma nägin aina hullemaid paranormaalseid asju ja ma ei suutnud sellele kõigele enam üksi vastu seista . Seega otsustasin , et lahkun siit ilmas igaveseks . Kus iganes see elu siis ka ei lõppe .
Jooksin poodi ja ossin kaks pudelit mingit suvalist veini , uue ziletitera ja jalutasin jalgu järgi vedades tagasi maiia , millest oli alguse saanud tohutu kõhedus ja valu tunne . Ma ei saanud , edasi elada teades , et ma ei saa Arinat aidata . Ma ei suutnud enam lahendada neid müstilisi asju mis leidsin siis koguaeg aset . Valasin pokaali veini . See kumas punakalt vannitoa valge pinna tasutal . Küünlaleegid võbelesid ja vann täitus veega . Võtsin veel paar sõõmu veini ja vaatasin ziletitera enda käes . Sulgesin silmad ja vajutasin selle käel veenide kohale . Ma teatsin , et see on lõpp . Tõmbasin trea aeglaselt käsivart pidi ülesse poole , see valu oli turgutavalt mõnus .


Avasin silmad , ma lebasin vannis erepunases vees . Ma ehmatasin , sest ma arvasi , et ma peaks surnud olema juba selle aja jooksul . Väljas oli päev ja päike sillerdas vannitoa aknast sisse . Tõstsin vanniveest käe mille veenid olin läbi lõiganud. Ma ehamtasin , seal laiiutas ainult üks pikk ja sügav arm . Kuidas saab see võimalik olla ? Tõusin vannist püsti ja võtsin seljast läbi imbunud riided ning viskasin need pesumasinasse . Keegi puudutas mu kätt ja ma võpatasin . Pöörasin pilgu kõrvale ja seal seisis nuttev Arina .
„Sa tahtsid mind jätta !“ paanitses ta läbi nutu .
„ Arina , palun ära nuta , ma tõesti ei suutnud seda enam taluda . Kas sa seletaksid mulle kuidas ma elus olen ?“
Ta nuuksus edasi aga rahunes 5 minuti pärast täielikult . Ta hoidis kinni endiselt mu käest mille veenid olin läbi lõiganud .
„ Mina tegin nii , et sa ei sureks . Sa andsid mulle vande , et sa ei lahku kunagi , kes selle lubaduse siin majas annab , ei saagi kunagi lahkuda , ta on määratud jääma siia .“
Nüüd tekkis minus täielik paanika . Ma ei saaa siia igaveseks jääda ! Ma pean lahendama müsteeriumi ja ma vajan kedagi appi .
Tegelikult peaks hakkama elama nagu normaalne inimene . Ma peaksin uuesti kooli minema , see algab ju kuu pärast , mul on piisavalt aega ennast selleks ette valmistada.

Forever#4

Kaks nädalat . Piisav aeg , et selgusele jõuda mis edasi saama hakkab . Kahe nädala jooksul olin ma arvutisse kirjutanud tohutud blogi leheküljed , me rääkisime Arinaga kõigest . Kuid kunagi ei julgenud ma puudutada teemat mis seondus kuuriga . Ma olin jõudnud selgusele , ma pean välja uurima mis juhtus . Ma pean aitama Arinal minna sinna kus tal oleks hea . Arina oli ka avanud mulle oma toa ukse . See oli armas toake täis liblikaid ja lilli . Meile meeldis seal õhtuti istuda ja jutustada . Kuid viimased kolm päeva polnud ma Arinast midagi kuulnud . Ta oli kadunud . Täiesti .
Ma otsustasin minna uurima , mis seal majas tegelikult toimus . Siin peab olema kohalike , kes teavad kõigest sellest midagi .
Tõmbasin tagi selga ja tennised jalga . Lukustasin ukse ja jalutasin otse joones üle muru väravani . See avanes kriiksatusega , mis läbistas mind kergelt . Ma ei teadnud kust alustada ja mida üldse küsida .
Silmasin vanat naist kes istus mu maja vastas oleva kahe korruselise lagunenud kortermaja ees pingil ja silitas musta kassi kes ta süles istus .
„See peaks sobima“ ütlesin mõttes ja seadsin sihikindlad sammud naise poole.
„Tere“ alustasin kõhtlevalt , kuid vana naine tundus sõbralik . Üldse mitte selline nagu teised linna elanikud , keda olin vaem näinud.
„ Tere noor tüdruk .“ Lausus ta mulle vastu ning naeratas ja jälgis mind kahtlasel pilgul.
„ Ma tahtsin küsida natuke maja kohta milles ma elan . Kes elasid seal ennem ja mis nendega juhtu ? Ma olen seal olles kogenud paljugi mõistusevälist.“
Ta jälgis mind aupakilku pilgiga ja hakkas rääkima.
„ See maja on väga vana . Seal elas 1920 aastal perekond . Naine oli hoolitsev ja mees tubli ja hoolitses pere eest . Neil oli ka väike laps 9 aastane Arina . Kuid ta kadus imelikel asjaoludel. Ema ootas ka veel ühte last , kuid ta suri suurest murest , sest arinat ei suudetud leida . Ka pereisa kadus imelikel põhjustel kuu pärast naise surma . Nüüd tiirleb selle maja ümber legend , et perekond kummitab seal ega leia rahu . Mina ise pole midagi kahtlast näinud , kuid ma ei suutnud ka uskuda , et keegi sinna maiia kolib . Sa oled julge tüdruk . Ma soovin sulle edu ja ma loodan , et sa suudad lahendada selle müstilise loo mis seal juhtus .“
Vaatasin teda hetke ja siis vaatasin uuesti enda maja poole.
„ Aga , mis oli selle perekonna nimi kes seal elas ?“
„Andropof“


Ma teatsin , et vana naine kellega ma rääkisn hetk tagsi , ei rääkinud mulle päris kõike. Ta silmis välkus tuli ja ta jõllitas mind aupakliku pilguga.
Istusin elutoas diivanil ja googeldasin perekonna nime mille vana naine mulle andnud oli. Andropof. Klõpasin ühele vanale ajakirja artiklile mille leidsin . Selles seisis :


Salapärane kadumine


Kolm kuud tagasi shokeeris mei uudis salapärasest kadumisest Tšenobolis. Kadus 9 aastane tüdruk Arina , keda pole leitud tänaseni. Meie andmete kohaselt , on kadunud ka Arina ema . Pere isa ei oska anda küsimustele vastust . Ootame ja loodame , et ajapikku ilmuvad välja kaks kadunukest .



„ Apsurd , see ei saa normaalne olla , et keegi ei tea nende inimeste kadumisest midagi .“ Midagi on seotud kuuriga , kas tõesti võis Arina isa tappa oma tütre ja naise ? Kuid miks oleks pidanud ta seda tegema ? Ma ei saanud enam millegist aru . Ma teadsin ,et ma pean ennast kokku võtma ja uurima , mis peitub ülejäänud maja osas , mida ma pole veel avastanud .Otsustasin alustada millegistsilapilgult ohutumast , nagu näiteks seda oli trepi all olev uks, millese ma polnud julgenud siseneda .

Ma hoidsin hinge kinni , kui väriseval käel ukse avasin . Seal oli pime , ma eiteadnudgi kas tahan tuled põlema panna ,aga kui palju hullemaks asi ikka minna saab ? Kobasin käega veidike krobelisel seinal . Kuid siis , uks läks pauguga kinni ja ma ei saanud seda enam lahti . FAKKK ! Mida ma teen nüüd ? Mind ei kuule keegi siin . Apppiiii. Kobasin veel rohkem lüliti järgi . Leidsin selle ja tuled süttisid peale kerged vilgatust põlema .
„ohiess . Mittemidagi , peale vanade kastide . Kuidas ma siit välja saan“ Mu mõtted suutsid küündida juba selleni , kuidas keegi mind siit aastate pärast siit leiab , surnuna . Kuid siis meenus mulle Arina . „ Arina ? Kas sa kuuled mind ? Kui ja siis palun ava mulle uks .“ Ootasin hetke ja olin juba lootust kaotamas , aga uks avanes . Ja ma tormasin sealt välja .

Forever#3

„ Sul on õigus , Arina. Kas sa suudad mulle rääkida , miks sa eksled ja ehk on seletus ka sellele kriipivale helile mida kuuldus ennem .“
Arina võttis peast kinni ja hakkas ennast kõigutama , ta vaatas enda ette mittemidagi ütleva pilguga , ja ümises mingit viisi juppi aina uuesti ja uuesti .
„ Arina , on suga kõik korras ?“
Ta vaikis . Ma raputasin teda , kuid ta kadus . Mu nägemine muutus häguseks .
Ma nägin ilmselt und . Tume kogu varjatud näoga tuli mu poole , ta seisis voodi ette ja ei lausunud sõnagi . Ta kohal oleks rõhus mind .
Ärkasin hingeldades , vaatasin ringi ma olin üleval magamis toas . „Whaat , kuidas ma siia sain nagu ?“
Tõusin voodist püsti ja läksin akna juurde . Päike sillerdas eredal ning ma pidin silmi kissitama .
Istusin verandal ja jõin kohvi . Mu mõttetes tiirles vaid eilne juhtunu , ma olin peaaegu sootuks unustanud juhtumi oma vanematega ja Carliga . Ma olin prii . Mul oli tõeliselt hea olla . Ma olin enda üle uhke .Tundus , et elu hakkab jälle ülesmäge ronima .
Oleks ma vaid tednud ,kuidas ma eksin ...
„Ilus hommik“
Ma võpatasin , Arina istus mu kõrval ja kõlgutas jalgu üle veranda ääre .
„Oi tere hommikust , pisike“ Naeratasin talle ja jälgisin ta täiuslikke näo jooni.Ma kadestasin teda heas mõttes .
„ Mis eile juhtus , kuhu sa kadusid ?“
Ta vaatas mind sügavalt uurival pilgul .
„Ma ei saa sulle sullest veel rääkida . Ma kardan , et sa lähed ära . Ma ei taha enam üksi olla .“
Ta suunas oma pilgu kaugusesse , jälle see tühi mittemidagi ütlev pilk .
Võtsin ta käe , imelikul kombel ei haistunud ta enam õhku vaid mu peos oli tilluke käsi . See oli külm ja kõva kui marmor .
„Arina , ma ei jäta sind . Sa võid kindel olla . Juhtugu mis tahes , aga ma teen nii , et sa saaksid rahus puhata .“
Ta vaatas mind ja naeratas ning asetas oma pea mu õlale . Me istusime seal vist tunde . Mind valdas tõsine rahulolu tunne . Ma lihtsalt ei suuda meenutada millal ma seda viimati tundsin .

Järgmisel hommikul otsustasin ma uurida kust tuleb kahtlane kriipiv heli . See muutus iga koraga aina pikemaks , piinavamaks ja läbistamaks . Alati lisandub sellele midagi , lapse nutt ja naise karjed . See on üprisgi õõvastav .
Sammusin heli suunas . Kõik viitas sellele , et hääl tuli aias seisvast kuurist. Aina hullemaks muutus , ma olin sunnitud katma kõrvad .
Kuuris valitses pimedus , ma kobasin lüliti järgi ... Tuled süttisid ja mulel avanes õõvastav pilt ...
Verised , sügavad küüne vaod põrandas . Mis viisid teadmatusesse . Ma ei saanud päriselt aru kuhu . Ma järgnesin neile . Jõudes kuuri varjatud nurka , ei suutnud ma enam kuidagi olla . Seal oli piinalava . Kõik kohad olid verd täis . Igasuguseid naljakaid terariistu , mida kõiki katsid samuti vere pritsmed .
Ma kartsin , tohutult kartsin . Ma jooksin minema . Ma ei suutnud . Ma ei tahtnud enam kunagi sinna tagasi minna . Miks , just siis kui kõik tundus jälle korras olevat .

Forever #2

„Sandraa.....“ Keegi ütles seda .. Ohieebus , mõtlesin aga naeratasin nagu kinnituse mõttes ja sammusin trepipoole kust olin kuulnud häält .
Ülakorrusel oli kolm ust . Üks neist oli avatud . Kõndisin sinna poole aga siis lõi uks suure pauguga kinni . Katsusin linki . See oli lukus . „ Ju siis see asi ei taha mind sisse lasta“
Sammusin järgmise ukseni . Avasin selle ja sealt avanes mulle maailma ilusaim vaatepilt . See oli nagu unistuste tuba . Ma ei oskagi seda sõnadesse panna ega seda ilu kirjeldada . Istusin hetke voodil , millelt avanes ilus vaade aiale . Silmitsesin kuuri aia vasakus nurgas . Seal oli justkui midagi , mida ma absoluutselt ei mõistnud aga see selleks . Läksin alla tagsi ja otsustasin koristama hakata , sest vastasel juhul oleks ma tolmu hingamise tõttu ära surnud .

Viis pikka tundi tööd olid kõike seda väärt . Mai saanud endiselt sisse tuppa , mille uks oli ennist mu silme eest suletuks jäänud Istusin suurde tuppa maha ja võtsin tee , mille olin viis minutit tagasi valmistanud . Panin teleka nupust nööle ja klõpsisin sihitult kanaleid , et leida midagi sobivat mida vaadata . Täiesti mõtetu üritus . Panin teleka kinni ja vahtisin niisama enda ette , kui kuulsin mingit kummalist kriipivat heli . Ma ei saanud täpselt aru kust see tuli ning ma ei pööranud ka tähelepanu , sest see lõppes kiirelt .
„ Sandra..“
Keerasin järsult ümber ja nägin enda seljataga tüdrukut . Kahvatu nagu paber , pikad pruunid lokkis juuksed ja ta oleks nagu teisest sajandist pärit . Ta jõllitas ainiti mind ja hakkas väikestel sammudel minu poole tulema . Ta istus diivanile minu kõrvale . Pilgutasin silmi , lihtsalt nagu kinituseks , et ma und ei näe . Aga ei ta istus ikka seal .
„ Kes sa oled ? Ja üleüldse kust sa mu nime tead ?“
Tüdruk vaats mind ja ta paljastas oma saravvalged hambad ja naeratas mulle laiialt .Ta oli uskumaltult armas .
„ Mina olen Arina , ma usun , et sa juba tajud , et ma pole tegelikult inimene , vaid ekslema jäänud vaim . Ma tean selliseid asju . Mu kohustus on tegelikult kõik elnikud siit välja peletada , aga sa meeldid mulle ja ma ei taha , et sa ära läheksid ..“
Naeratasin talle ja küsisin imestunult .
„ Mis minus siis nii eriline on , et ma meeldin ühele vaimule kes muidu kõiki vihkab ?“
Ta vaatas mulle oma kollaks pruunide silmadega otsa . Ma nägin neis kurbust ja loori mis oli tõmmatud kurbuse ette , et paista rõõmsana . Just nagu mina .
„ Ma ei teagi kohe nii . Lihtsalt ma tunnen , et sa tead mu olukorda paremini kui keegi teine . Ma näen sust läbi , ega sa ei otsi midagi muud peale rahu . Sa tahaksid , et kõik saaks korda ja oleks endine , nagu kunagi ammu kui jooksid rohetaval aasal ja noppisid lilli . Turvatunne , kui sa jooksid tagasi oma ema juurde , kes sind alati ootas .“
Arina mõttele järgnes suur vaikus , ma tundsin kipitavad valu kõris , aga ma surusin tagasi nutu .

Forever

Seal ta seisis pilk külm ja kalk . Nägu kahvatu nagu talvel maad kattev lumi. Ta sööstis mu poole , et mind tappa. Sulgesin silmad ja palvetasin . Mind lahutas surmast vaid mõni hetk .

Ma ei väärtustanud enam elu . Mu vanemad hukkusid lennuõnnetuses. Ma olin kuid masenduses. Ma ei rääkinud kellegiga sõagi , Mind pandi hullumaiia , kuna kõik olid veendunud , et ma olen peast segi .
4 pikka kuud hullumajas mõjusid mulle masendavalt , kuid seal istudes ja mõeldes leiutasin välja , et ma pean oma eluga kuskil uuesti alustama . Kuid kus ?
See oli peamine küsimus mida hakkasin kohe peale väljasaamist lahendama . Ma teatsin mida ma otsin ja mida ootan ja loodan . Paranoiia , Õudus ning suured seiklused .
Kolm nädalat pärast välja saamist olin ma leidnud enda jaoks ideaalse koha ja maja asjad olid notariga juba korda aetud . Täna on päev millal ma kolin ja alustan uuesti . Kas teate kus ? Ukrainas , Kiievi oblastis , Tšornoboli rajoonis .
Ma tean , et paljud peavad mind segaseks , kuid ma tean ise mis ma teen ja mis mulle parim .
Sõites bussiga mööda sildist Tšornobol hakkasid paistma hallid korter majad , korda tegemata , katki visatud akendega . Eramajad samas seisus , Rajoonis oli kaks töökorras poodi . Inimesi liikus vähe ja kui liikus nägid nad välja just nagu mõnest õudus filmist välja tulnud . Masendunud , räbalates riietes ja enamikus vanad . Judistasin õlgu ja mõtlesin korraks kas see oli ikka hea idee . „Ohmu , kui sa selle , ette võtsid vii see ka lõpule“ ütlesin endale mõttes vihaselt ja astusin peatunud bussist maha . Ma ei teadnud kuhu täpselt minna , aga usaldasin oma instinkte ja piltmälu ,
Leidsin kiirelt maja , mille pilti olin vaid internetist näinud . See seisis üksikult keset suurt muruplatsi ja piiratud aiaga . See oli suhteliselt eraldatud teistest majadest aga samas aias istudes võis kõiki maju ka näha .
Astusin sisse väravast ja tundsin juba midagi kummalist . Need aknad , tumedad ja sealt justkui kumas vastiu pimedust ja õudust . Naeratasin hetkeks ja mõtlesin saatanlikult . „Hah , mind vist juba oodatakse“ Libistasin võtme lukuauku ja keerasin võtit ... Ma isegi ei vajutanud lingile uks vajus lahti . Judistasin hetkeks õlgu aga astusin siis sisse .
Maja oli supper . Veidi tolmune , aga siiski . Uksest paremale jäi trepp ja tuba , otse läbi vaadates läbi köögi võis saada verandale . Paremale poole jäi veel Üks tuba , hästi avar ja suurte akendega . Valgus tulvas maiia läbi tolmuste akende .

Hei !

Ajalooline hetk , kirjutan esimese sissekande elu jooksul ;)
Niisiis , täna on jõululaupäev . Kõik sagivad ringi ja kuna mul tõesti oli igav ja mõte sellest , et peaks blogi pidama hakkama oli juba ammu , siis otsustasin selllega täna algust teha .
Ma hakkan kirjutama siia üht õuduspõnevikku , mille algus on mul juba arvutis olemas .
ma loodan , et teile meeldib ja peagi postitan alguse siia ;)