"Ma ei tea mis juhtus ... Järsku oli kõik nagu teine ja ..."
Ma vaatasin kahtlustavalt aknast välja ja silmasin midagi naljakat .
"Henry vaata !"
"Kesasjad need veel on ? RICKY ! "
Mõne aja pärast oli kuulda kerged jalgade müdinat , see oli henry kes trepis ülesse jooksis.
"No ?"
"Sinu mingid sõbrad ? "
Ta kiikas aknast välja ja jäi sama kahtlustavalt seisma.
"Ei , ma ei tunne ühtegi neist "
Mingi noorte süngete inimeste punt uudistas minu aias ringi , no nagu whate fuck . Otsustasin julguse kokku võtta ja küsida mida nad siit tahavad . Pöörasin poistele selja ja sammusin enesekindlal sammu alla . Avasin ukse ja marssisin ühe pika kuti juurde kes kandis maani lohisevat nahkmantlit ja ketse , ta juuksed olid geeliga püsti aetud ja mustad , silmas olid tal punased läätsed ja meik oli must . Ka küüned olid mustaks võõbatud ja nägu ning kõrvu ehitsid mitmed needid . Ta ajas judinad peale , aga kui ta mind silmas siis ta naeratas . Tõstis käe ja viipas jusstkui teaks mind .
"Kes te olete ja mida te siit minu maa pealt otsite ?" Küsisin enesekindlalt aga kuulsin enda hääles kerget värinat.
Nüüd olid ka teised gooti-emod meie juurde kogunenud . Ai kuidas mulel nende stiil meeldis . Ma olin sarnane aga mitte nii sünge .See selleks .
" Me tulime ,et uurida seda maja . Meie nägemustes esinesid ka sina ja üks väike tüdrukutirts."
Kergitasin kahtlusest kulmu .
"Nägemused ?"
"Kui sa meid sisse kutsuksid , siis saaksime pikemalt rääkida , kes me sellised oleme , kust tuleme ja millega tegeleme . Ja mina olen Rassel."
Ta ulatas mulle käe , seda tegin ka mina ning ta pigistas seda õrnalt . Paistis ,et ka ülejäänud viiski hakkas sõbralikumalt suhtuma ja nüüd naeratasid ka nemad . Ma ei pannud tähelegi ,et HEnry ja Ricky olid mu selja taha ilmunud .
Kutsusin nad viisakalt sisse japakkusin neile juua .Millegi pärast tundus mulle see kamba liider algusest peale kahtlane .Ta muutkui jõllitas ja jälgis hoolega igat mu liigutust . see oli natuke häiriv ja mitmer korral mõtlesin ma küsida mis ta probleem on , net ta nii teeb , kuid mõtlesin ümber , sest ta tundus ikkagi nii hirmuäratav . Alguses tutvustasid nad kõik ennast meile , see kellest ennem rääkisin oli Rassel , siis üks blond , ainuke blond seltskonnas ,tema nimi oli Cassandra , teised olid Georg , Rahel , Zac ja Michell ...
Kuid mis sai edasi kuulete õige pea .
May 24, 2011
Apr 2, 2011
Forever #22
Mis toimub , mis toimub , mis toimub ?!
Järjekordne uni ? Kus ma olen .
Paistis nagu ma oleksin ajast tagasi läinud . Seee aed , see maja need olid teistsugused . Jah , mul oli õigus , pilt oli justkui teisest ajast , ma lamasin murul , just seal kuhu ma olin minestanud , või õigemini sattunud läbi mingi kummalise une . Tõusin istuli ,et paremini näha , mis toimub .
Ümberkaudne oli sama mis praegusel ajal. Ainult selle vahega ,et linn elas poole rohkem . Vaadates tänavale võis näha sagivaid inimesi , seal kus praegu on tühjus , asetses tol ajal turg , umbes nagu pärnus rüütli tänav võimidagi sellist , ei pigem oli see kupatus rohkem hansapäevade moodi . Vaatasin maja , seal ei toimunud midagi , aga ma kahtlesin selles . Tõusin püsti ,et sammuda maiia .
Maja , see oli , wau. See ilu oli kirjeldamatu . Ma armastasin seda sisustust . Praegu on asi samasugune , aga mööbel on kulunud ja on oma ilu kaotanud . Kuigi magamistuba on elldatavasti sama . MA ei kujutanud ette mis kell võis olla , aga ma läksin ülesse ,et välja uurida , miks ma üldse siin olen .
Avasin Arina toa ukse , ta magas , ta oli täiesti korras , ma tahtsin minna ta juurde ja teda kallistada ja veenduda ,et eelnev mida ma nägin .. , et see polnud tõsi , aga ma lihtsalt seisin seal . MA ei julgenud liigutada .
Ta ärkas , väiksed käed libisesid teki alt välja , ta tõusis ja sammus akna juurde , tõmbas kardinad eest ja nautis tuppa tulvavad päikesevalgust .
"Sandra?"
Ma võpatasin , misasja , ma arvasin ,et see on minevik ja ,et ta ei tea , kes ma olen.
"JAh kullake ma olen siin ."
"Aitähh sulle , nüüd on kõik hästi , me oleme emmega koos ja nii on parem."
Ma läksin ta juurde ,et teda kallistada , ta oli täiesti reaalne ta kalllistas mind vastu . Ta juuksed olid lühikesed aga ta silmad ja kõik seee , täpselt selline nagu siis kui ma teda esimest korda nägin .
"Nii , tore ,et sul kõik hästi on nüüd . Ma hakkan sust puudust tundma ."
"Ma ei lähe ära , sa ei saa sellest satanistist üksi jagu , ma aitan sind , sa pead mind ainult kutsuma ."
" Ma ei taha ,et sa läheks .Ma vajan su seltskonda ,"
"Ma olen sinuga ma kuulen sind alati , aga nüüd , sa pead pühenduma Henryle . Tema on see kes sind kõige rohkem vajab , usu mind."
"Jah , ma kutsun kui sind vajan.."
Pimedus , ma ärkasin seal samas , ainult Arinat polnud ja tuba oli sünge , väljas sadas vihma .
" Sandra , no oota kuhu sa lähes ?!"
" Ma olen siin . .."
Järjekordne uni ? Kus ma olen .
Paistis nagu ma oleksin ajast tagasi läinud . Seee aed , see maja need olid teistsugused . Jah , mul oli õigus , pilt oli justkui teisest ajast , ma lamasin murul , just seal kuhu ma olin minestanud , või õigemini sattunud läbi mingi kummalise une . Tõusin istuli ,et paremini näha , mis toimub .
Ümberkaudne oli sama mis praegusel ajal. Ainult selle vahega ,et linn elas poole rohkem . Vaadates tänavale võis näha sagivaid inimesi , seal kus praegu on tühjus , asetses tol ajal turg , umbes nagu pärnus rüütli tänav võimidagi sellist , ei pigem oli see kupatus rohkem hansapäevade moodi . Vaatasin maja , seal ei toimunud midagi , aga ma kahtlesin selles . Tõusin püsti ,et sammuda maiia .
Maja , see oli , wau. See ilu oli kirjeldamatu . Ma armastasin seda sisustust . Praegu on asi samasugune , aga mööbel on kulunud ja on oma ilu kaotanud . Kuigi magamistuba on elldatavasti sama . MA ei kujutanud ette mis kell võis olla , aga ma läksin ülesse ,et välja uurida , miks ma üldse siin olen .
Avasin Arina toa ukse , ta magas , ta oli täiesti korras , ma tahtsin minna ta juurde ja teda kallistada ja veenduda ,et eelnev mida ma nägin .. , et see polnud tõsi , aga ma lihtsalt seisin seal . MA ei julgenud liigutada .
Ta ärkas , väiksed käed libisesid teki alt välja , ta tõusis ja sammus akna juurde , tõmbas kardinad eest ja nautis tuppa tulvavad päikesevalgust .
"Sandra?"
Ma võpatasin , misasja , ma arvasin ,et see on minevik ja ,et ta ei tea , kes ma olen.
"JAh kullake ma olen siin ."
"Aitähh sulle , nüüd on kõik hästi , me oleme emmega koos ja nii on parem."
Ma läksin ta juurde ,et teda kallistada , ta oli täiesti reaalne ta kalllistas mind vastu . Ta juuksed olid lühikesed aga ta silmad ja kõik seee , täpselt selline nagu siis kui ma teda esimest korda nägin .
"Nii , tore ,et sul kõik hästi on nüüd . Ma hakkan sust puudust tundma ."
"Ma ei lähe ära , sa ei saa sellest satanistist üksi jagu , ma aitan sind , sa pead mind ainult kutsuma ."
" Ma ei taha ,et sa läheks .Ma vajan su seltskonda ,"
"Ma olen sinuga ma kuulen sind alati , aga nüüd , sa pead pühenduma Henryle . Tema on see kes sind kõige rohkem vajab , usu mind."
"Jah , ma kutsun kui sind vajan.."
Pimedus , ma ärkasin seal samas , ainult Arinat polnud ja tuba oli sünge , väljas sadas vihma .
" Sandra , no oota kuhu sa lähes ?!"
" Ma olen siin . .."
Mar 10, 2011
Forever#21
Istume kolmekesi siin köögi laua taga ja piidleme kirstu mille olin leidnud imelikust kohast .
Mis edasi ? Kas selle avamine anab küsimustele vastuse? või hoomis tekitab see neid ainult juurde ?
"Kas teeme selle lahti ?"
küsis Henry veidike põnevusega .
"No , eks teeme , ega asi nagunii enam kuigi palju hullemaks minna ei saa ..."
Hetk hiljem.
Mind üllatas kirstu sisu , see tegi mind veeel vihasemaks kui ma niigi juba olin . Mis kurat sellel Tüübil arus olii ! Kirstus olid kaks maha lõigatud patsi , Arina nukk ja võti ning hunniks mingeid kirjutisi , mille kallale ma hiljem asun . Vaatasin aknast välja ja nägin kuuri ukse ees nutvat Arinat , ta kleit oli verine . Ta lihtsalt seisis seal .Ilma midagi mõtlematta jooksin ma välja .Kuulsin vaid Henry hüüet ja seda ,et ta jooksis mulle järgi.
"ARINA ! mis juhtus ?! Appike miks sa verine oled ?"
Ta lihtsalt seisis seal ja nuttis . Ta vaatas mulle silma ja ma nägin ,et midagi oli muutunud , need olid punased ja pisarate asmele oli veri , ta juuksed polnud enam pikad vaid ebaühtlaselt lõigatud nagu need kaks patsi mlle olin hetk tagasi kirstust leidnud .
"Issadn jumal , mida see pedofiiil sulle küll tegi !?"
Nüüd nutsin ka mina , ta keeras otsa ringi ja kõndis kuuri suunas .
"Arina palun ära mine sinna!" MA üritasin ta käest haarata aga ma ei saanud , ta oli juba liiga kaugel . Ma jooksin talle järele , mu hirm oli kadunud . Kuuris oli pime ja ma ei näinud midagi , kuulsin aid samme jama järgnesin neile . Korraga Löödi kuuri uks kinni ja tuled sähvatasid põlema . See mida ma nägin ei saanud olla reaalne , seee pidi olem amingit sorti nägemus või uni , ma ei osanud sellele päris täpselt seletust anda . Igastahes . Keset kuuri isus Arina tooli külge seotuna , ma tahtsin temani joosta ja ta päästa aga ma tardusin kui nägin seal Arina isa .
"Isssi palun ära tee !"
TA oli hirmunud , ärgmiseks kuulsin ma uksel paanilist tampimist ja karjumist
"Jäta ta rahule , Aleksei ! Jäta ta rahule !" Karjumine läks üe nutnuks
"Tema ei pea su sataniskliku usku taluma , võta mind palun , paluun !"
Ma vajusin kuuri ukse ette ja olin shokis ma ei suutnud enam vaadata mis edasi saab , aga tegin seda siiski . Aleksei sammus arinani ja esmalt lõikas ta maha Arina kaks ilusat pikka patsi , tüdruk nuttis paaniliselt ." Issi palun ära tee !" Siis tuli ta mingi oraga ja tõmbas tüdruku silmade alla kaks verist triipu ja soigus midagi kummalises keeles .
Mul hakkas paha ma hakkasin hüsteeritsema ja tahtsin ,et see kõik lõppeks aga ma ei saanud välja .Suutsin vaid piuksatada " Ära teee , ta ei vääri seda , palun !" Ta ei kuulnud mind ... Ta vaid jätkas sellega mis oli pooleli . Tüdruk karjus ja isa jätkas ta piinamist oma mingite rituaali sõnadega . Kui ta lõpetas siis Arina elas veel , kuid tal olid eemaldatud jõhkral viisil silmad . Ta oli nõrk ja ei nutnud enam , ta ei teinud piksugi , aga ta pisike rind liikus ülesse alla , isa vabastas ta pingist ja võttis ta sülle , ta hakaks teda kuskile viima , paistis nagu läheks kuuri alla mingisugune tee . MA mõtlesin kui ma sinna kohe ei järgne siis ma ei saa Kunagi Arinat aidata . Võtsin kokku oma viimased jõuvarud ja järgnesin neile .
Ta pani tüdruku kirstu ja lukustas kaane tabaga .Arina viimased sõnad olid " Issi , palun ära tee ."
Isa lahkus ja jättis ta sinna . Üksi , jõhkralt läbi piinatuna .
Ma hakaksin veel kõvemini nutma ja vappuma kui ennem , ma ei suutnud uskuda ,et ta oma lihasele tütrele nii tegi .
See uni lõppes ja ma leidsin ennast selle sama kirstu eest , see oli kaetud ämblikuvõrkudega ja taba oli tugevasti kinni . Otsisin midagi millega see eest lüüa . Leidsin mingi kangi , Ja sain taba eest . Ja seal ta lamas ... Õigemini ainult tema luud ja nahk , temast polnud enam midagi muud järele jäänud . Ta oli mässitud mingi teki sisse , võtsin ta ettevaatlikult välja ja otsustasin ta sealt ära viia ja lõpetada ta piinad .
Henry tagus paaniliselt ust ja karjus
" SANDRA , no fakkkkk ! Kas sa saad ukse lahti ?!"
Ma avasin selle ja sammusin välja , mu meik oli laiali ja mu käed värisesid , aga mu kätel lebas selle väikese kaitsetu tüdruku laip , kõik see mis temast järgi oli jäänud . Tal oli ju veel terve elu ees ...
" Sandra kas sinuga on ..?"
Ta vaikis poole lause pealt . Ta mõistis mind , ma põlvitasin murule ja asetasin ka Arina vaikselt sinna . Kuid siis mu silme eest muutus kõik mustaks ja ma ei saanud edasi enam aru mis toimub ...
Mis edasi ? Kas selle avamine anab küsimustele vastuse? või hoomis tekitab see neid ainult juurde ?
"Kas teeme selle lahti ?"
küsis Henry veidike põnevusega .
"No , eks teeme , ega asi nagunii enam kuigi palju hullemaks minna ei saa ..."
Hetk hiljem.
Mind üllatas kirstu sisu , see tegi mind veeel vihasemaks kui ma niigi juba olin . Mis kurat sellel Tüübil arus olii ! Kirstus olid kaks maha lõigatud patsi , Arina nukk ja võti ning hunniks mingeid kirjutisi , mille kallale ma hiljem asun . Vaatasin aknast välja ja nägin kuuri ukse ees nutvat Arinat , ta kleit oli verine . Ta lihtsalt seisis seal .Ilma midagi mõtlematta jooksin ma välja .Kuulsin vaid Henry hüüet ja seda ,et ta jooksis mulle järgi.
"ARINA ! mis juhtus ?! Appike miks sa verine oled ?"
Ta lihtsalt seisis seal ja nuttis . Ta vaatas mulle silma ja ma nägin ,et midagi oli muutunud , need olid punased ja pisarate asmele oli veri , ta juuksed polnud enam pikad vaid ebaühtlaselt lõigatud nagu need kaks patsi mlle olin hetk tagasi kirstust leidnud .
"Issadn jumal , mida see pedofiiil sulle küll tegi !?"
Nüüd nutsin ka mina , ta keeras otsa ringi ja kõndis kuuri suunas .
"Arina palun ära mine sinna!" MA üritasin ta käest haarata aga ma ei saanud , ta oli juba liiga kaugel . Ma jooksin talle järele , mu hirm oli kadunud . Kuuris oli pime ja ma ei näinud midagi , kuulsin aid samme jama järgnesin neile . Korraga Löödi kuuri uks kinni ja tuled sähvatasid põlema . See mida ma nägin ei saanud olla reaalne , seee pidi olem amingit sorti nägemus või uni , ma ei osanud sellele päris täpselt seletust anda . Igastahes . Keset kuuri isus Arina tooli külge seotuna , ma tahtsin temani joosta ja ta päästa aga ma tardusin kui nägin seal Arina isa .
"Isssi palun ära tee !"
TA oli hirmunud , ärgmiseks kuulsin ma uksel paanilist tampimist ja karjumist
"Jäta ta rahule , Aleksei ! Jäta ta rahule !" Karjumine läks üe nutnuks
"Tema ei pea su sataniskliku usku taluma , võta mind palun , paluun !"
Ma vajusin kuuri ukse ette ja olin shokis ma ei suutnud enam vaadata mis edasi saab , aga tegin seda siiski . Aleksei sammus arinani ja esmalt lõikas ta maha Arina kaks ilusat pikka patsi , tüdruk nuttis paaniliselt ." Issi palun ära tee !" Siis tuli ta mingi oraga ja tõmbas tüdruku silmade alla kaks verist triipu ja soigus midagi kummalises keeles .
Mul hakkas paha ma hakkasin hüsteeritsema ja tahtsin ,et see kõik lõppeks aga ma ei saanud välja .Suutsin vaid piuksatada " Ära teee , ta ei vääri seda , palun !" Ta ei kuulnud mind ... Ta vaid jätkas sellega mis oli pooleli . Tüdruk karjus ja isa jätkas ta piinamist oma mingite rituaali sõnadega . Kui ta lõpetas siis Arina elas veel , kuid tal olid eemaldatud jõhkral viisil silmad . Ta oli nõrk ja ei nutnud enam , ta ei teinud piksugi , aga ta pisike rind liikus ülesse alla , isa vabastas ta pingist ja võttis ta sülle , ta hakaks teda kuskile viima , paistis nagu läheks kuuri alla mingisugune tee . MA mõtlesin kui ma sinna kohe ei järgne siis ma ei saa Kunagi Arinat aidata . Võtsin kokku oma viimased jõuvarud ja järgnesin neile .
Ta pani tüdruku kirstu ja lukustas kaane tabaga .Arina viimased sõnad olid " Issi , palun ära tee ."
Isa lahkus ja jättis ta sinna . Üksi , jõhkralt läbi piinatuna .
Ma hakaksin veel kõvemini nutma ja vappuma kui ennem , ma ei suutnud uskuda ,et ta oma lihasele tütrele nii tegi .
See uni lõppes ja ma leidsin ennast selle sama kirstu eest , see oli kaetud ämblikuvõrkudega ja taba oli tugevasti kinni . Otsisin midagi millega see eest lüüa . Leidsin mingi kangi , Ja sain taba eest . Ja seal ta lamas ... Õigemini ainult tema luud ja nahk , temast polnud enam midagi muud järele jäänud . Ta oli mässitud mingi teki sisse , võtsin ta ettevaatlikult välja ja otsustasin ta sealt ära viia ja lõpetada ta piinad .
Henry tagus paaniliselt ust ja karjus
" SANDRA , no fakkkkk ! Kas sa saad ukse lahti ?!"
Ma avasin selle ja sammusin välja , mu meik oli laiali ja mu käed värisesid , aga mu kätel lebas selle väikese kaitsetu tüdruku laip , kõik see mis temast järgi oli jäänud . Tal oli ju veel terve elu ees ...
" Sandra kas sinuga on ..?"
Ta vaikis poole lause pealt . Ta mõistis mind , ma põlvitasin murule ja asetasin ka Arina vaikselt sinna . Kuid siis mu silme eest muutus kõik mustaks ja ma ei saanud edasi enam aru mis toimub ...
Feb 25, 2011
Forever #20
Kas ma olengi hull ? Kujutan ma tõesti endale kõike ette ?
ei , no see i saa võimalik olla ,et kolm inimest samal ajal hulluks lähevad , seega on nendel mentidel endil midagi tõsiselt viga . Tegelikult nad ju raudselt teavad milles asi on .
Ma seisin oma maja ees just nagu esimest korda , mind valdas täpselt sama tunne ,ainult selle vahega , et nüüd ma teadsin mis on selle pimeduse ja õuduse põhjuseks mis , lausa kiirgasid välja nendest akendest .
"Sandra ! Mis sa siin teed ?"
Henry oli väga üllatunud . Ricky nägu oli umbes samasugune ja see ajas mind veidike naerma .
" Ma mõtlesin ,et ma ikkagi aitan selle asja siin ära lahendada , ma ei saa seal korteris just palju targemaks . Kusjuures , ma käisin politsei jaoskonnas ,et saada veidike rohkem infot . Mingi vana paks ment ütles ,et see on tsiviilisikutele keelatud ja kõik ,ainuke vastus mis ma sain oli see ,et sama aastanumbri sees millal läks kaduma Arina , läks kaduma ka vägväga palju teisi inimesi , kelle laipu ei leitud ega midagi ."
"Järelikult , peavad need laibad ikka siin majas veel olema ?"
Henry nägu tõmbas kaameks .
"Ma ei taha laipu näha !"
Hakkasin naerma ,
"Usu mind , sa oled kümmekorda hullematki juba näinud , kui need kõdunenud laibad mille me ilmselt varsti siitkuskilt leiame ."
"Prghhh , jube ."
Ta väristas õlgu , nii minulik mõtlesin .
" Kuuule Sandra , tuled sisse ka ? Me tahaks sullle midagi näidata . Me leidsime selle aga päris kahekesti ei julgenud sinna minna."
Ma mõtlesin hetke , kas lähen sisse ja riskin enda ja poiste eludega . No , samas me oleme selle teekonna juba ette võtnud ja paistab ,et meil ei jää tõesti muud üle .
"No lähme siis vaatame selle asja üle ."
Võtsin Henryilt kindluse mõttes käest kinni ja pigistasin seda .Ta vaid naeratas armsalt ja me sammusime edasi .
" Mille te leidsite ?"
"Keldri ukse võimidgai taolist , aga see on väga imeliku koha peal . "
"Hmm , okei "
Läksime mingist trepist alla , Ja seal see oli Suur uks , imelik ,et sellise koha peale selline uks pandud olid , ukse kõrval olid mõelmal pool küünlad , keerukad puidust nikerdatud kujutised , ma olin neid kuskil käinud aga hetkel ei meenu kus . Niisiis , ust avades vaatas meile vastu vaid pimedus . Otsustasime ukse juures olevad küünlad põlema anna ,et midagi rohkem näha .
Süüdanud küünlad hakkasime edasi sammuma , seal ruumis oli väga külm .
" Imelik , veel rohkem küünlaid ? Misasja see mees siin tegi ?" "
HEnr tegi ettepaneku minna pedofiili jälgedes ja süüdata kõik küünlad mis mööda koridori kulgesid . Valgus tulvad tuppa Seintele oilid maalitud pentagrammid , iga küünla kohale üks .
Lõpuks jõudsime mingisuguse ohverdus paigani või midagi sellist . Seal seisis üks suur pentagramm , verega maalitud , paljupalju küünlaid ja muid nipsasjakesi . Seest tõmbas kõik kõhedaks .
" Kas see mees oli satanist võimidagi ?"
Me noogutasime Rickyga vaid pead , samas oli see koridor isenenesest väga ilus , aga kui mõelda sellele , mis seal tegelikult tehti ,kadus selle ilu koheselt .
" Kas te arvate ,et laibad võivad kõik siin olla ?"
" No loogiliselt , vist peaks olema kui see on see "Ohverduspaik" võikuidas iganes see haige mees seda kohta ei kutsunud ."
Mind valdas hirmujudin kui mõtlesin sellele , kas see mees võis oma tütre ka mingile satanistile ohverdada . Haige mees , väga haige mees ...
" Kas te kavatsete need laibad kohe täna ülesse otsida ?"
" Ole nüüd , ma arvan ,et kõikepealt me peaks sisiki kuidagi teada saama , millega see mees siin tegeles ja millised nägid välja tema rituaalid ."
" Jah sul on õigus , otsime parem mingeid paberile märgitud asju ."
Kõndisin ohvrikoha keskele ja seisin seal hetke , mind valdas järsku mingi löök või tõuge , ma ei oska sellele täpset nimetust anda aga see sundis mind kummardama ja nägema midagi , mida teised vist ei oleks tohtinud näha .Põrnitsesin enda ette ja nägin mingit pentagrammi kujuga nuppu , vajutasin seda . Kuuldus kerget mürinat ja seina sees avanes peidik . Sealt tuli välja mingisugune kirst , sümbolid olid kõik samad nagu olid ustel olnud .
Võtsin kirstu kätte ja järgnesin kiiresti poistele kes olid peaaegu uksest väljas juba . Ma jooksin ,sest ma kartsin sinna üksi jääda , mu hirm oli reaalselt väga suur , ma polnud enam see kes olin varem , mu julgus oli täiesti taandunud . Kogu see lugu keeras mu psühhika täiesti paigast ära .
Don`t be supprised when things arent , what they sopose to be .
ei , no see i saa võimalik olla ,et kolm inimest samal ajal hulluks lähevad , seega on nendel mentidel endil midagi tõsiselt viga . Tegelikult nad ju raudselt teavad milles asi on .
Ma seisin oma maja ees just nagu esimest korda , mind valdas täpselt sama tunne ,ainult selle vahega , et nüüd ma teadsin mis on selle pimeduse ja õuduse põhjuseks mis , lausa kiirgasid välja nendest akendest .
"Sandra ! Mis sa siin teed ?"
Henry oli väga üllatunud . Ricky nägu oli umbes samasugune ja see ajas mind veidike naerma .
" Ma mõtlesin ,et ma ikkagi aitan selle asja siin ära lahendada , ma ei saa seal korteris just palju targemaks . Kusjuures , ma käisin politsei jaoskonnas ,et saada veidike rohkem infot . Mingi vana paks ment ütles ,et see on tsiviilisikutele keelatud ja kõik ,ainuke vastus mis ma sain oli see ,et sama aastanumbri sees millal läks kaduma Arina , läks kaduma ka vägväga palju teisi inimesi , kelle laipu ei leitud ega midagi ."
"Järelikult , peavad need laibad ikka siin majas veel olema ?"
Henry nägu tõmbas kaameks .
"Ma ei taha laipu näha !"
Hakkasin naerma ,
"Usu mind , sa oled kümmekorda hullematki juba näinud , kui need kõdunenud laibad mille me ilmselt varsti siitkuskilt leiame ."
"Prghhh , jube ."
Ta väristas õlgu , nii minulik mõtlesin .
" Kuuule Sandra , tuled sisse ka ? Me tahaks sullle midagi näidata . Me leidsime selle aga päris kahekesti ei julgenud sinna minna."
Ma mõtlesin hetke , kas lähen sisse ja riskin enda ja poiste eludega . No , samas me oleme selle teekonna juba ette võtnud ja paistab ,et meil ei jää tõesti muud üle .
"No lähme siis vaatame selle asja üle ."
Võtsin Henryilt kindluse mõttes käest kinni ja pigistasin seda .Ta vaid naeratas armsalt ja me sammusime edasi .
" Mille te leidsite ?"
"Keldri ukse võimidgai taolist , aga see on väga imeliku koha peal . "
"Hmm , okei "
Läksime mingist trepist alla , Ja seal see oli Suur uks , imelik ,et sellise koha peale selline uks pandud olid , ukse kõrval olid mõelmal pool küünlad , keerukad puidust nikerdatud kujutised , ma olin neid kuskil käinud aga hetkel ei meenu kus . Niisiis , ust avades vaatas meile vastu vaid pimedus . Otsustasime ukse juures olevad küünlad põlema anna ,et midagi rohkem näha .
Süüdanud küünlad hakkasime edasi sammuma , seal ruumis oli väga külm .
" Imelik , veel rohkem küünlaid ? Misasja see mees siin tegi ?" "
HEnr tegi ettepaneku minna pedofiili jälgedes ja süüdata kõik küünlad mis mööda koridori kulgesid . Valgus tulvad tuppa Seintele oilid maalitud pentagrammid , iga küünla kohale üks .
Lõpuks jõudsime mingisuguse ohverdus paigani või midagi sellist . Seal seisis üks suur pentagramm , verega maalitud , paljupalju küünlaid ja muid nipsasjakesi . Seest tõmbas kõik kõhedaks .
" Kas see mees oli satanist võimidagi ?"
Me noogutasime Rickyga vaid pead , samas oli see koridor isenenesest väga ilus , aga kui mõelda sellele , mis seal tegelikult tehti ,kadus selle ilu koheselt .
" Kas te arvate ,et laibad võivad kõik siin olla ?"
" No loogiliselt , vist peaks olema kui see on see "Ohverduspaik" võikuidas iganes see haige mees seda kohta ei kutsunud ."
Mind valdas hirmujudin kui mõtlesin sellele , kas see mees võis oma tütre ka mingile satanistile ohverdada . Haige mees , väga haige mees ...
" Kas te kavatsete need laibad kohe täna ülesse otsida ?"
" Ole nüüd , ma arvan ,et kõikepealt me peaks sisiki kuidagi teada saama , millega see mees siin tegeles ja millised nägid välja tema rituaalid ."
" Jah sul on õigus , otsime parem mingeid paberile märgitud asju ."
Kõndisin ohvrikoha keskele ja seisin seal hetke , mind valdas järsku mingi löök või tõuge , ma ei oska sellele täpset nimetust anda aga see sundis mind kummardama ja nägema midagi , mida teised vist ei oleks tohtinud näha .Põrnitsesin enda ette ja nägin mingit pentagrammi kujuga nuppu , vajutasin seda . Kuuldus kerget mürinat ja seina sees avanes peidik . Sealt tuli välja mingisugune kirst , sümbolid olid kõik samad nagu olid ustel olnud .
Võtsin kirstu kätte ja järgnesin kiiresti poistele kes olid peaaegu uksest väljas juba . Ma jooksin ,sest ma kartsin sinna üksi jääda , mu hirm oli reaalselt väga suur , ma polnud enam see kes olin varem , mu julgus oli täiesti taandunud . Kogu see lugu keeras mu psühhika täiesti paigast ära .
Don`t be supprised when things arent , what they sopose to be .
Feb 15, 2011
Forever #19
Mida ma teen ?
Ma pole see kes olin varem .
Laman lumel suus suits.
Varem poleks ma nii teinud .
Mida ma teen ?
Kes ma selline olen ?
Minust on saanud koletis .
Ma laman lumen ja joon rummi .
Varem ma nii ennast ei hävitanud .
Kes ma olen ?
Kuhu kadus tüdruk ,kes nautis elu ?
Mis taga juhtus ?
Mina tean!
Talle tehti palju haiget , see muutis ta selliseks , kes ta on praegu .
Külm , vihane , ükskõikne ,pettunud.
Ta vihkab elu .
Siin ma laman sellel jäisel lumel , tõmban suitsu ja joon rummi ning hävitan elu.
Mida ma loodan ?
Ma tahan olla see kes olin varem.
Rõõmsameelne , reibas ja muretu.
Mulle ei meeldi olla see kes olen...
Ma ei taha hävitada ennast.
Ma tahan nautida elu .
Ma tahan elu ilma valuta !
Ma tahan ,et mul oleks hea .
Tahan olla see kes olin ...
Muretu ja nautida elu .
Mu haigus möödus . Aknast avanes ilus pilt . Sadas suuri lumehelbeid , mis katsid maa . Ma polnud kordagi käinud oma majas , oma kodus . Mind pani kripeldama see ,et Henry ja Ricky uurisid seda iga päev ja kammisid maja läbi . Nad olid avastanud ka kuuris tapalava . Nad olid leidnud ka vanu fotosid ja dokumente . Ka neile hakkas tunduma ,et Arina isa oli haige psühopaat kes , ahistas inimesi .
Ma tundsin ,et ma tahan aidata , aga ma polnud piisavalt julge ,et sinna tagasi minna .
Ma otsustasin neid kuidagi muud moodi aidata . Võtsin läpaka ja uurisin vanu ajalehe artikkleid ja kõik võimalike kummalisi kadumisi mis olid toimunud just selles rajoonis.
Ma ei leidnud muud , kui hulk lõpetamatta juhtumeid , polnud leitud ei laipa ega asitõendeid . Lihtsalt hulk kadunud inimesi . MA otsustasin külastada kohalikku politsei jaoskonda ja küsida sealt .
Politsel ei andnud infot , kuna nad väitsid ,et see on salastatud ja tsiviil isikutele ei tohi neid avaldada . Mulle soovitati psüholoogi , umbes nagu ma oleksin hull võimidagi .
Apsurd . mõtlesin jällegi .
Ma pole see kes olin varem .
Laman lumel suus suits.
Varem poleks ma nii teinud .
Mida ma teen ?
Kes ma selline olen ?
Minust on saanud koletis .
Ma laman lumen ja joon rummi .
Varem ma nii ennast ei hävitanud .
Kes ma olen ?
Kuhu kadus tüdruk ,kes nautis elu ?
Mis taga juhtus ?
Mina tean!
Talle tehti palju haiget , see muutis ta selliseks , kes ta on praegu .
Külm , vihane , ükskõikne ,pettunud.
Ta vihkab elu .
Siin ma laman sellel jäisel lumel , tõmban suitsu ja joon rummi ning hävitan elu.
Mida ma loodan ?
Ma tahan olla see kes olin varem.
Rõõmsameelne , reibas ja muretu.
Mulle ei meeldi olla see kes olen...
Ma ei taha hävitada ennast.
Ma tahan nautida elu .
Ma tahan elu ilma valuta !
Ma tahan ,et mul oleks hea .
Tahan olla see kes olin ...
Muretu ja nautida elu .
Mu haigus möödus . Aknast avanes ilus pilt . Sadas suuri lumehelbeid , mis katsid maa . Ma polnud kordagi käinud oma majas , oma kodus . Mind pani kripeldama see ,et Henry ja Ricky uurisid seda iga päev ja kammisid maja läbi . Nad olid avastanud ka kuuris tapalava . Nad olid leidnud ka vanu fotosid ja dokumente . Ka neile hakkas tunduma ,et Arina isa oli haige psühopaat kes , ahistas inimesi .
Ma tundsin ,et ma tahan aidata , aga ma polnud piisavalt julge ,et sinna tagasi minna .
Ma otsustasin neid kuidagi muud moodi aidata . Võtsin läpaka ja uurisin vanu ajalehe artikkleid ja kõik võimalike kummalisi kadumisi mis olid toimunud just selles rajoonis.
Ma ei leidnud muud , kui hulk lõpetamatta juhtumeid , polnud leitud ei laipa ega asitõendeid . Lihtsalt hulk kadunud inimesi . MA otsustasin külastada kohalikku politsei jaoskonda ja küsida sealt .
Politsel ei andnud infot , kuna nad väitsid ,et see on salastatud ja tsiviil isikutele ei tohi neid avaldada . Mulle soovitati psüholoogi , umbes nagu ma oleksin hull võimidagi .
Apsurd . mõtlesin jällegi .
Feb 7, 2011
Forever #18
Henry lugu .
"Niisiis , Mina Henry , 17 aastat vana . Pärit eestist , Pärnust .
Kuidas sai kõik alguse ja miks ma kolisin kuskile pärapõrgusses .
Kõik algas umbes 2 aastat tagasi , kui mu vend otsustas oma elu lõpetada ja siit ilmast lahkuda . Ta oli kõik mis mul oli , ta oli ainuke keda ma tõesti armastasin. Kuna me olime kaksikud oli meil tõsine armusaam üksteisest . ME vaaatasime üksteisele otsa ja saime aru mida mõtlesime , kui tavaliselt tahavad kaksikud üksteisest erineda ,et neil vahet tehtaks , siis meie mitte . Me olime täpselt ühesugused . Inimestel oli raske vahet teha .
Mingilt maalt ta muutus ... Me ei veetnud enam aega koos ja ta tõmbus endasse , tal olid jamad mentidega ja narkoga . Ma üritasin talle aru pähe panna aga ta ei kuulanud . Me olime tõsiselt tülis . Kuni õhtuni , kui ta tuli koju näost valge ja palus kõige eest vabandust , me rääkisine mitu tundi . Ma andestasin talle ta vead ja me otsustasime eluga edasi minna ja ta lubas ,et pranadab ennast ja läheb võõrutus ravile ,et narkost vabaneda .
Öösel , kui ma läksin endale vett võtma nägin ma elu kohutaivamat pilti , see ei lähe mul elusees meelest ära .JA seal ta lamas , minu kaksik , minu teine pool . Minu vend , Rassel . Kõrval tühjad rahustite purgid ja purunenud klaas . Ma vajusin ta kõrvale , see oli esimene kord kus ma tundis tühjust , valu , põlgust ning viha . See oli esimene kord kui ma nutsin , kui ma ei näinud enam helget tulevikku . Ta jättis mulle kirja , see oli mattunud klaasikildude alla ja sinna oli väriseva käega kirjutatud :
Kaliis Henry ,
Ma ei suuda eluga edasi minna .Ma ei suuda teha haiget enam , ei sulle , ei emale , ei isale , ei ühelegi tüdrukule enam . Ma põletasin oma elu narkoga , minus poleks leidunud tahtejõudu ,et minna edasi .
Ma armastan sind , jän alati armastama , ma loodan ,et sa andestad mulle kunagi , Kusiganes see elu ka ei lõppe , kas põgus , taevas või kuskil timendsioonis uitates , ma tean ,et me veel kohtume .
Anna mulle andeks
Rassel .
Lehe lõppu oli kirjutatud luulelised read , mis ei unune mul kunagi . Ma armastan neid endale ikka ja jälle korrutada , iga kord kui on valus ja ma meenutan teda .
" Leida õnn , olla vaba , kõigest . Lebada murul ja tunda päikest , mõelda mis saab edasi .Sa aina mõtled ja tundub ,et õnne pole , pole olemas vabadust ,pole olemas täidlast elu .
Jah , ma lasen ennast vabaks , lendan üle timendsiooni ja leian õnne . Jah siit ma lahkun , igavesti , mu elu lõppeb nüüd ja selle lõpetab surm , nagu on olnud aegade algusest peale . Ainult selle vahega ,et ma lõpetan selle ise . Hüvasti , pere , hüvasti mu vend . Nüüd ma olen vaba ja nüüd on mul hea !"
Need read sööbisid mu mällu igavseks .
Möödusid tunnid , päevad ja nädalad . Ma ei suutnud kuskile minna , ma ainult nutsin taga aegu mis meil Rasseliga olid . MA istusin tema toas ja üritasin ola nagu tema . Kirjutada jutte , panna kirja mõtted ja põimida neist luuletusi . Ma ei osanud seda nii nagu tema , see tegi mulle jälle haiget . Siis ma otsustasin mässama hakata . Otsisin netist igast organisatsioone ma muutsin oma välimust , kui ennem olin olnud blond ja selline kes sulandus massi . Siis nüüd , ma värvisin pea süsimustaks , ma tegin omale huule , keele ja kulmuneedi ma hakkasin kandma silmatorkavaid riideid , ma tahtsin olla erinev . See õnnestus mul väga hästi , tüdrukud hakkasid järgi jooksma . Ma olin mässumeelne , ma murdisn südameid , oiioii kui palju . Ma ei suutnud armastada . Sest sisemus oli tühi , sammuti oled sina Sandra esimene , kellele ma seda lugu üldse räägin ,sest ma tahan ,et sa mind mõistaksid .
Nii läksid aastad , kui mu isal viskas üle mu käitumine . ema pole mul kungi olnud ta jättis lapsed isale ja lasi ise jalga . Isa ütles ,et ta igatseb vana mind ja ,et ta lootis ,et peale Rasseli tegu ma suudan muutuda , aga ta eksis rängalt . Niisiis ma võtsin oma kümmme asja ja tulin ära . Isa ei paistnud see üldse heidutavat , ta ei tea kus ma olen mis teen võiüleüldse . Ta pole muga kontakti otsinud . Sisimas ma siiski loodan ,et kunagi ta teeb seda .
Aga mis ma sulle siiski edasi tahan selle jutuga anda , Sandra on see , ma mainisin ,et ma ei suutnud kedagi armastada , sees oli tühi tunne ja valu . Peale seda kui ma sinuga kohtusin muutus kõik . Sa täitsid mu tühjuse ja ma nägin vahel sinus Rasselit . Sest ka sina mõistsid mind pelgalt pilgust .
Sandra , ma olen sulle tänulik , sa suutsid mind panna mõtlema teisiti , nägema maailma teises valguses , sa suutsid mu panna hoolima ja tundma uuesti . JA nüüd on see hetk kus ma pean selle välja ütlema . . . Ma ei näe sinus ainult enda sõpra . Mul on sügavamad tunded , mida ma pole tundnud ennem . Sa meeldid mulle väga ."
Sandra pilk oli segaduses , lõbus , rahulolev ja veidi hirmul . Otsustavaks tõukesks enda jutule , otsustasin ma teda suudelda .
See oli naljaks , ma pole varm nii tundnud , aga mul hakkas adrenaliin täiega tööle ja tundud nagu mu kõhu oleks vallutanud sajadtuhanded liblikad . See oli mõnus tunne , ütleks isegi ,et ma sattusin sellest sõltuvusse ja ma ei soovi niipe ,et see lõpeks .
Sandra oli minu jaoks nagu narkootikum , mida pidin pidevalt tarbima ,et püsida elus .
"Niisiis , Mina Henry , 17 aastat vana . Pärit eestist , Pärnust .
Kuidas sai kõik alguse ja miks ma kolisin kuskile pärapõrgusses .
Kõik algas umbes 2 aastat tagasi , kui mu vend otsustas oma elu lõpetada ja siit ilmast lahkuda . Ta oli kõik mis mul oli , ta oli ainuke keda ma tõesti armastasin. Kuna me olime kaksikud oli meil tõsine armusaam üksteisest . ME vaaatasime üksteisele otsa ja saime aru mida mõtlesime , kui tavaliselt tahavad kaksikud üksteisest erineda ,et neil vahet tehtaks , siis meie mitte . Me olime täpselt ühesugused . Inimestel oli raske vahet teha .
Mingilt maalt ta muutus ... Me ei veetnud enam aega koos ja ta tõmbus endasse , tal olid jamad mentidega ja narkoga . Ma üritasin talle aru pähe panna aga ta ei kuulanud . Me olime tõsiselt tülis . Kuni õhtuni , kui ta tuli koju näost valge ja palus kõige eest vabandust , me rääkisine mitu tundi . Ma andestasin talle ta vead ja me otsustasime eluga edasi minna ja ta lubas ,et pranadab ennast ja läheb võõrutus ravile ,et narkost vabaneda .
Öösel , kui ma läksin endale vett võtma nägin ma elu kohutaivamat pilti , see ei lähe mul elusees meelest ära .JA seal ta lamas , minu kaksik , minu teine pool . Minu vend , Rassel . Kõrval tühjad rahustite purgid ja purunenud klaas . Ma vajusin ta kõrvale , see oli esimene kord kus ma tundis tühjust , valu , põlgust ning viha . See oli esimene kord kui ma nutsin , kui ma ei näinud enam helget tulevikku . Ta jättis mulle kirja , see oli mattunud klaasikildude alla ja sinna oli väriseva käega kirjutatud :
Kaliis Henry ,
Ma ei suuda eluga edasi minna .Ma ei suuda teha haiget enam , ei sulle , ei emale , ei isale , ei ühelegi tüdrukule enam . Ma põletasin oma elu narkoga , minus poleks leidunud tahtejõudu ,et minna edasi .
Ma armastan sind , jän alati armastama , ma loodan ,et sa andestad mulle kunagi , Kusiganes see elu ka ei lõppe , kas põgus , taevas või kuskil timendsioonis uitates , ma tean ,et me veel kohtume .
Anna mulle andeks
Rassel .
Lehe lõppu oli kirjutatud luulelised read , mis ei unune mul kunagi . Ma armastan neid endale ikka ja jälle korrutada , iga kord kui on valus ja ma meenutan teda .
" Leida õnn , olla vaba , kõigest . Lebada murul ja tunda päikest , mõelda mis saab edasi .Sa aina mõtled ja tundub ,et õnne pole , pole olemas vabadust ,pole olemas täidlast elu .
Jah , ma lasen ennast vabaks , lendan üle timendsiooni ja leian õnne . Jah siit ma lahkun , igavesti , mu elu lõppeb nüüd ja selle lõpetab surm , nagu on olnud aegade algusest peale . Ainult selle vahega ,et ma lõpetan selle ise . Hüvasti , pere , hüvasti mu vend . Nüüd ma olen vaba ja nüüd on mul hea !"
Need read sööbisid mu mällu igavseks .
Möödusid tunnid , päevad ja nädalad . Ma ei suutnud kuskile minna , ma ainult nutsin taga aegu mis meil Rasseliga olid . MA istusin tema toas ja üritasin ola nagu tema . Kirjutada jutte , panna kirja mõtted ja põimida neist luuletusi . Ma ei osanud seda nii nagu tema , see tegi mulle jälle haiget . Siis ma otsustasin mässama hakata . Otsisin netist igast organisatsioone ma muutsin oma välimust , kui ennem olin olnud blond ja selline kes sulandus massi . Siis nüüd , ma värvisin pea süsimustaks , ma tegin omale huule , keele ja kulmuneedi ma hakkasin kandma silmatorkavaid riideid , ma tahtsin olla erinev . See õnnestus mul väga hästi , tüdrukud hakkasid järgi jooksma . Ma olin mässumeelne , ma murdisn südameid , oiioii kui palju . Ma ei suutnud armastada . Sest sisemus oli tühi , sammuti oled sina Sandra esimene , kellele ma seda lugu üldse räägin ,sest ma tahan ,et sa mind mõistaksid .
Nii läksid aastad , kui mu isal viskas üle mu käitumine . ema pole mul kungi olnud ta jättis lapsed isale ja lasi ise jalga . Isa ütles ,et ta igatseb vana mind ja ,et ta lootis ,et peale Rasseli tegu ma suudan muutuda , aga ta eksis rängalt . Niisiis ma võtsin oma kümmme asja ja tulin ära . Isa ei paistnud see üldse heidutavat , ta ei tea kus ma olen mis teen võiüleüldse . Ta pole muga kontakti otsinud . Sisimas ma siiski loodan ,et kunagi ta teeb seda .
Aga mis ma sulle siiski edasi tahan selle jutuga anda , Sandra on see , ma mainisin ,et ma ei suutnud kedagi armastada , sees oli tühi tunne ja valu . Peale seda kui ma sinuga kohtusin muutus kõik . Sa täitsid mu tühjuse ja ma nägin vahel sinus Rasselit . Sest ka sina mõistsid mind pelgalt pilgust .
Sandra , ma olen sulle tänulik , sa suutsid mind panna mõtlema teisiti , nägema maailma teises valguses , sa suutsid mu panna hoolima ja tundma uuesti . JA nüüd on see hetk kus ma pean selle välja ütlema . . . Ma ei näe sinus ainult enda sõpra . Mul on sügavamad tunded , mida ma pole tundnud ennem . Sa meeldid mulle väga ."
Sandra pilk oli segaduses , lõbus , rahulolev ja veidi hirmul . Otsustavaks tõukesks enda jutule , otsustasin ma teda suudelda .
See oli naljaks , ma pole varm nii tundnud , aga mul hakkas adrenaliin täiega tööle ja tundud nagu mu kõhu oleks vallutanud sajadtuhanded liblikad . See oli mõnus tunne , ütleks isegi ,et ma sattusin sellest sõltuvusse ja ma ei soovi niipe ,et see lõpeks .
Sandra oli minu jaoks nagu narkootikum , mida pidin pidevalt tarbima ,et püsida elus .
Feb 4, 2011
Forever #17
Hommik .
See oli veel jubedam kui öö ...
Mul oli paha , kohutavalt paha , ma ei suutnud liigutada ja mõttet olid masendavad ja elul puudus point .
Ma tahtsin olla vaid vaba , mõtetest , elust ja üleüldse kõigest.
" Kuidas sul täna on ?"
Küsis Henry murelikult .
Ma vaid raputasin pead ja peidsin pea patja , pisarad voolasid ilma põhjuseta . Valus ! FAKIN VALUS !
" Sandra , palun räägi muga , mis eile juhtus ja miks sa praegu nutma hakkasid ?"
Ma kogusin ennast natuke ja tõusin istuli , ta vaatas mulle otsa ja manas näole ilme , nagu ta saaks aru , kuid ta ei saanud ,ma tean,et ta ei saanud ...
" Esiteks mul on paha , väga paha , teiseks ma ei näe elul pointi , kolmandaks , mis juhtus majas ? Kui ma sulgesin silmad , ja avasinneed uuesti siis tuled vilkusid korra ma istusin seal maas ja korraga oli terve vannitba verd täis . Ma ehmatasin väga jama ei tea kas suudangikunagi tagasi minna ... Ma tõesti ei suuda , ma pole sulle vist rääkinud Arinast ?"
Ta vajus mõttese .
" Ei sa pole mulle Arinast rääkinud ..."
" Noh kui ma sinna kolisin siis nägin väikest tüdrukut , ta hakkasmuga rääkima , aga ma teadsin , et ta ei eksisteeri päriselt , me veetsime lõbusalt aega , kuid ta pole mulle oma vanemates kunagi rääkinud ... Eile , ta ütles mulle ,et me majast nahhui tõmbaks ,et ta suudab vaid mind kaitsta ja et ta vanemad tülitsevad , võimidagi sellist , ma ei tea mis ta sellega mõtles ... "
Korraga ma sattusin paanikasse .
" KUS RICKY ON ?"
" ta uurib maja ja üritab selgusele jõuda mis seal toimub ."
"EII "
Ma tõusin ,et joosta , aga HEnry peatas mu .
" SA EI LÄHE KUHUGI !"
Ta hoidis mu õlgadest kinni ja vaatas mind tõsiselt . TA pilk oli seletamatu , ma tõesti ei mõistnud selle sisemust , see oli naljakas , imelik ja salapärane ...
" Henry , mis sa nii väga hoolid ?"
Ta vaatas hetkeks mujale , kuid siis , ta vaatas veel tõsisemalt mulle silma .
" Sandra .. ma pole seda kunagi teinud , tõesti , ma arvan ,et sa tahad teada miks ma olen eemalolev ja miks ma olen seletamtu pilguga kui sa oled koos Rickiga ? "
MA ei saanud aru , tõesti ei saanud
" Mis mõttes , aga igastahes räägi..."
" Ma kardan ,et on juhtunud midagi mida tavaliselt minuga ei juhtu ..."
See oli veel jubedam kui öö ...
Mul oli paha , kohutavalt paha , ma ei suutnud liigutada ja mõttet olid masendavad ja elul puudus point .
Ma tahtsin olla vaid vaba , mõtetest , elust ja üleüldse kõigest.
" Kuidas sul täna on ?"
Küsis Henry murelikult .
Ma vaid raputasin pead ja peidsin pea patja , pisarad voolasid ilma põhjuseta . Valus ! FAKIN VALUS !
" Sandra , palun räägi muga , mis eile juhtus ja miks sa praegu nutma hakkasid ?"
Ma kogusin ennast natuke ja tõusin istuli , ta vaatas mulle otsa ja manas näole ilme , nagu ta saaks aru , kuid ta ei saanud ,ma tean,et ta ei saanud ...
" Esiteks mul on paha , väga paha , teiseks ma ei näe elul pointi , kolmandaks , mis juhtus majas ? Kui ma sulgesin silmad , ja avasinneed uuesti siis tuled vilkusid korra ma istusin seal maas ja korraga oli terve vannitba verd täis . Ma ehmatasin väga jama ei tea kas suudangikunagi tagasi minna ... Ma tõesti ei suuda , ma pole sulle vist rääkinud Arinast ?"
Ta vajus mõttese .
" Ei sa pole mulle Arinast rääkinud ..."
" Noh kui ma sinna kolisin siis nägin väikest tüdrukut , ta hakkasmuga rääkima , aga ma teadsin , et ta ei eksisteeri päriselt , me veetsime lõbusalt aega , kuid ta pole mulle oma vanemates kunagi rääkinud ... Eile , ta ütles mulle ,et me majast nahhui tõmbaks ,et ta suudab vaid mind kaitsta ja et ta vanemad tülitsevad , võimidagi sellist , ma ei tea mis ta sellega mõtles ... "
Korraga ma sattusin paanikasse .
" KUS RICKY ON ?"
" ta uurib maja ja üritab selgusele jõuda mis seal toimub ."
"EII "
Ma tõusin ,et joosta , aga HEnry peatas mu .
" SA EI LÄHE KUHUGI !"
Ta hoidis mu õlgadest kinni ja vaatas mind tõsiselt . TA pilk oli seletamatu , ma tõesti ei mõistnud selle sisemust , see oli naljakas , imelik ja salapärane ...
" Henry , mis sa nii väga hoolid ?"
Ta vaatas hetkeks mujale , kuid siis , ta vaatas veel tõsisemalt mulle silma .
" Sandra .. ma pole seda kunagi teinud , tõesti , ma arvan ,et sa tahad teada miks ma olen eemalolev ja miks ma olen seletamtu pilguga kui sa oled koos Rickiga ? "
MA ei saanud aru , tõesti ei saanud
" Mis mõttes , aga igastahes räägi..."
" Ma kardan ,et on juhtunud midagi mida tavaliselt minuga ei juhtu ..."
Jan 29, 2011
Forever 16
( Kuna mulle ei meeldinud kuidas ma selle osa eelmine kord kirjutasin , siis kirjutan selle veidi teistmoodi (; )
selleks ajaks kui poisid tagasi jõudsid olin ma esmasest šhokist üle saanud. Aga ilmselt oli mu nägu tõmbunud veel valgemaks kui see juba haiguse tõttu niigi oli . Ma värisesin ja mul oli kohutavalt paha . MA tõusin ,et minna vannituppa aga prantsatasin voodisse tagasi.
Henry tormas murelikult minu poole .
"Kas sinuga on kõik ikka korras ?"
toibusin hetkelisest nõrkusest ja üritasin uuesti tõusta , aga tulutult.
" HEnry , palun aita mind vannituppa , mu jalad ei kanna lihtsalt enam . Mul on nii paha olla."
"Kust sa selle haiguse nüüd ülesse korjasid ?"
Ta sammus sihikindlalt minu poole ja võttis mu sülle . Kui mul poleks nii paha olnud siiis ma oleks ta peale karjunud aga ma lihtsalt ei suutnud .
"Kas ma võin su maha panna ?"
Me seisime vannitoa ukse juures ja ma kahtlesin kas suudan seista. Ma siiski noogutasin ja ta asetas mu maha . Mu jalad kantsid , kuigi need värisesid , heitsin Henryle tänuliku pilgu ning astusin uksest sisse . Lukustasin ukse , keerasin kraanist külma vee jooksma , sulgesin silmad ja viskasin külma vett omale näkku . Istusin maha , silmad endiselt suletud.
Ma jäin sinna maha magama ilmselt , sest kuulsin paanilist kopsimist .
" Sandra ! Kas sa oled korras ikka ?!"
pingutasin ning vastasin
"mhmh , ma kohe tulen..."
avasin vastumeelselt silmad... Kuid siis juhtus midagi , tuled vilkusid korra ja hetkega oli vannituba verd täis. Vann oli täidetud verega , kraanist voolas verd ning põrandal oli kõikjal verd.
Ma sattusin suurde paanikasse ma hakkasin karjuma , täiesti hüsteeriliselt . Mu käed ja jalad värisesid ja ma ei suutnud hingata , ma ei saanud ust lahti ma mässasin sellega lihtsalt nii kaua ..
Ma sain ukse lõpuks lahti ... ma jooksin paanikas trepist alla , mööda Henryst , mööda Rickyst uksest välja. Õhk oli juba külm , kuna oli hilissügis , ma kukkusin põlvili ja vappusin , mul oli tohutult valus hingata , ma kartsin nii väga ,ma ei tahtnud tagasi minna ... MITTE KUNAGI !
Kuulsin paanilisi hääli
" Sandra , no FAKK! Mis juhtus !?"
See oli Ricky
Enne kui ma arugi sain põlvitas HEnry mu kõrval ja üritas mind maha rahustada .Ma aina nutsin , nutsin ja nutsin .
Mu hingamine taastus ja ma ei nutnud enam , küll aga värisesin üle kere .
" Ma ei ... lähe sinna KUNAGI enam tagasii ! "
" Rahune nüüd , sa pead sisse tulema , õues on külm ja sa oled haige . "
"Ma ei taha , Henry ! Ma ei taha ! Palun lähme sinu korterisse , ainult mitte enam sinna !"
"Rahune nüüd maha , sa pead toast oma asjad võtma ja siis võime minu juurde minna ."
" Palun luba mulle ,et me lähme sealt majast igaveseks minema , kui ma olen oma asjad sealt ära toonud ."
" Jah ma luban sulle , palun lähme nüüd sisse ."
Sellel ööl ma ei maganud ma ainult värisesin ja siis jälle nutsin . Mul oli veel hullem olla kui päeval ja ma mõtlesin ,et ma lihtsalt suren ära ...
selleks ajaks kui poisid tagasi jõudsid olin ma esmasest šhokist üle saanud. Aga ilmselt oli mu nägu tõmbunud veel valgemaks kui see juba haiguse tõttu niigi oli . Ma värisesin ja mul oli kohutavalt paha . MA tõusin ,et minna vannituppa aga prantsatasin voodisse tagasi.
Henry tormas murelikult minu poole .
"Kas sinuga on kõik ikka korras ?"
toibusin hetkelisest nõrkusest ja üritasin uuesti tõusta , aga tulutult.
" HEnry , palun aita mind vannituppa , mu jalad ei kanna lihtsalt enam . Mul on nii paha olla."
"Kust sa selle haiguse nüüd ülesse korjasid ?"
Ta sammus sihikindlalt minu poole ja võttis mu sülle . Kui mul poleks nii paha olnud siiis ma oleks ta peale karjunud aga ma lihtsalt ei suutnud .
"Kas ma võin su maha panna ?"
Me seisime vannitoa ukse juures ja ma kahtlesin kas suudan seista. Ma siiski noogutasin ja ta asetas mu maha . Mu jalad kantsid , kuigi need värisesid , heitsin Henryle tänuliku pilgu ning astusin uksest sisse . Lukustasin ukse , keerasin kraanist külma vee jooksma , sulgesin silmad ja viskasin külma vett omale näkku . Istusin maha , silmad endiselt suletud.
Ma jäin sinna maha magama ilmselt , sest kuulsin paanilist kopsimist .
" Sandra ! Kas sa oled korras ikka ?!"
pingutasin ning vastasin
"mhmh , ma kohe tulen..."
avasin vastumeelselt silmad... Kuid siis juhtus midagi , tuled vilkusid korra ja hetkega oli vannituba verd täis. Vann oli täidetud verega , kraanist voolas verd ning põrandal oli kõikjal verd.
Ma sattusin suurde paanikasse ma hakkasin karjuma , täiesti hüsteeriliselt . Mu käed ja jalad värisesid ja ma ei suutnud hingata , ma ei saanud ust lahti ma mässasin sellega lihtsalt nii kaua ..
Ma sain ukse lõpuks lahti ... ma jooksin paanikas trepist alla , mööda Henryst , mööda Rickyst uksest välja. Õhk oli juba külm , kuna oli hilissügis , ma kukkusin põlvili ja vappusin , mul oli tohutult valus hingata , ma kartsin nii väga ,ma ei tahtnud tagasi minna ... MITTE KUNAGI !
Kuulsin paanilisi hääli
" Sandra , no FAKK! Mis juhtus !?"
See oli Ricky
Enne kui ma arugi sain põlvitas HEnry mu kõrval ja üritas mind maha rahustada .Ma aina nutsin , nutsin ja nutsin .
Mu hingamine taastus ja ma ei nutnud enam , küll aga värisesin üle kere .
" Ma ei ... lähe sinna KUNAGI enam tagasii ! "
" Rahune nüüd , sa pead sisse tulema , õues on külm ja sa oled haige . "
"Ma ei taha , Henry ! Ma ei taha ! Palun lähme sinu korterisse , ainult mitte enam sinna !"
"Rahune nüüd maha , sa pead toast oma asjad võtma ja siis võime minu juurde minna ."
" Palun luba mulle ,et me lähme sealt majast igaveseks minema , kui ma olen oma asjad sealt ära toonud ."
" Jah ma luban sulle , palun lähme nüüd sisse ."
Sellel ööl ma ei maganud ma ainult värisesin ja siis jälle nutsin . Mul oli veel hullem olla kui päeval ja ma mõtlesin ,et ma lihtsalt suren ära ...
Jan 26, 2011
Forever #15
Mul tõusis kõrge palavik , mul oli korraga niii külm ja siis jälle palav . Ma olin tohutult nõrk ja ma ei suutnud mittemidagi teha . Ma ei tahtnud liigutada ma kartsin liigutada . Majas olid alanud sünged sündmused mida ma kartnud olin .
Poisid olid tohutult hirmul , kuid ometi ei jätnud nad mind sekundikski üksinda . Ma ei tea mis seos sellega oli aga ma tajusin asju teist moodi . Poisid rääkisid mingist naisest keda nad aeg ajalt näinud olid veriste riiete ja tumedate juustega ja mehest kellel oli hullunud pilk ja mingi kahtlane piinariist käes .
Mina polnud neid kunagi näinud , aga ma teadsin ,et need peavad olema Arina isa ja Ema . Miks mina neid ei näinud ? Huvitav , kas siin on Arina käsi mängus ? Kuhu ta üldse kadunud oli ? Ja just siiis , kui olin jõudnud lõpetada oma mõtte hakkas pliiats paberil liikuma sellele ilmus kiri .
"TULE MINU TUPPA ÜKSI ! "
Ma teatsin ,et see oli olnud Arina ja ma põlesid uudishimust teda uuesti näha niisis viskasin oma tekid maha ja jooksin trepist ülesse . Mul oli hea võimalus kuna poisid olid poodi läinud .
Tegin Arina toa ukse ettevaadlikult lahti ja seal ta istus . Kammis voodi ees istudes oma juukseid ja naeratas mulle .
" Arina , kuhu sa kadunud oled ? "
Ta naeratas ikka veel aga see kustus hetkega
" Sa pead siit kohe ära minema , Emme ja issi kaklevad jälle . Nad ei salli võõraid ja mina suudan kaitsta ainult sind . Poisid tähendavad sulle palju , ma tean , aga ma ei suuda neid katsta , palun võta poisid ja lahkuge , kähku "
Nüüd seisis ta minu juures ja pigistas mu kätt . Ma vaatasin teda.
"arina , miks nad tülitsevad ? Mis siin majas juhtus ? "
Ta ei vastanud mulle , järsku oli ta jälle kadunud .Ma kõndisin tagasi alla oma tekkide sisse ja suikusin unne . Sügav unenägudetta maailm mis oli tühi .
Mu mõtted mässasid ma ei teadnud mida teha .
I took a walk around the world , to ease my trouble mind ...
Poisid olid tohutult hirmul , kuid ometi ei jätnud nad mind sekundikski üksinda . Ma ei tea mis seos sellega oli aga ma tajusin asju teist moodi . Poisid rääkisid mingist naisest keda nad aeg ajalt näinud olid veriste riiete ja tumedate juustega ja mehest kellel oli hullunud pilk ja mingi kahtlane piinariist käes .
Mina polnud neid kunagi näinud , aga ma teadsin ,et need peavad olema Arina isa ja Ema . Miks mina neid ei näinud ? Huvitav , kas siin on Arina käsi mängus ? Kuhu ta üldse kadunud oli ? Ja just siiis , kui olin jõudnud lõpetada oma mõtte hakkas pliiats paberil liikuma sellele ilmus kiri .
"TULE MINU TUPPA ÜKSI ! "
Ma teatsin ,et see oli olnud Arina ja ma põlesid uudishimust teda uuesti näha niisis viskasin oma tekid maha ja jooksin trepist ülesse . Mul oli hea võimalus kuna poisid olid poodi läinud .
Tegin Arina toa ukse ettevaadlikult lahti ja seal ta istus . Kammis voodi ees istudes oma juukseid ja naeratas mulle .
" Arina , kuhu sa kadunud oled ? "
Ta naeratas ikka veel aga see kustus hetkega
" Sa pead siit kohe ära minema , Emme ja issi kaklevad jälle . Nad ei salli võõraid ja mina suudan kaitsta ainult sind . Poisid tähendavad sulle palju , ma tean , aga ma ei suuda neid katsta , palun võta poisid ja lahkuge , kähku "
Nüüd seisis ta minu juures ja pigistas mu kätt . Ma vaatasin teda.
"arina , miks nad tülitsevad ? Mis siin majas juhtus ? "
Ta ei vastanud mulle , järsku oli ta jälle kadunud .Ma kõndisin tagasi alla oma tekkide sisse ja suikusin unne . Sügav unenägudetta maailm mis oli tühi .
Mu mõtted mässasid ma ei teadnud mida teha .
I took a walk around the world , to ease my trouble mind ...
Forever # 14
Henry
Ma ei suutnud uskuda , et siin linnas võib leiduda keegi minu sarnane , keegi kes tõeliselt mõistab mind , keegi kes on koopia minust .
Tol päeval kui ma seda tüdrukut seal vanas laohoones nägin , tundsin ma midagi , mille sarnast pole ennem tundnud .
Ta tumedad juuksed , tema stiil , ta suured sinised silmad ja kerge meik mis raamis ta segaduses silmi . Ta oli nii kutsuv ,et ma ei suutnud vastu panna ja läksin taga rääkima . Alguses , oli kuidagi raske , tõesti väga vaevaline oli kuulata ta elu masendavaid külgi ja seda kuidas ta enesetappu teha tahtis .
Hiljem aga kui me veetsime iga päev koos ja olimegi lihtsalt niisama nagu hingesugulased , ta oli nagu jumala poolt unustatud kaksikõde . Me mõistsime üksteist puhtalt pilgust , niikaua kuni ...
Kuni mul tekkisid ta vastu sügavamad tunded , ma muutusin kinnisemaks ja tõmbusin eemale . Mulle tundus ,et ta saab Rickyga nii hästi läbi , tema on uus ja põnev ja ,et tal pole mind enam vajagi . Ma ei uskunud elusees , et ta tegelikult näeb mind läbi ,et ta tegelikult on teadlik mu tunnetest . Ma lootsin ,et ma olen piisavalt kinniseks muutunud aga ei . Ma ei suutnud leida endas ka seda julgust ,et talle kõik ausalt ära rääkida. Niisiis ma lihtsalt ootasin ja lootsin . Mis oli minust vale , sest ka mina hakaksin tajuma majas toimuvaid kummalisi asju , kasvõi see tänane kui elekter kadus ja need jooksusammud ja Sandra minesatmine , vot kõi see oli eriti creepy ...
Ricky
Kaks kummalist inimest , siinn Tsernobolis . Imelik , miks just see paik kuhu mittekeegi tulla ei taha . Tüdruku silmad täis kurbust ja kannatusi , poiss ka temal on midagi aga selelle ei oska ma päristäpselt praegu selgitust anda , võibolla kunagi hiljem .
Paar nädalat nende kahe inimese seltsis ja ma ei oska enam ilma nendeta elada . Üpris kummaline ma olen alati iseseisev olnud ja pole kunagi vajanud inimesi enda kõrvale , või ma lihtsalt ei tahtnud neid enda kõrvale ,sest alati kui oli keegi tegid nad mulle haiget .
Kummaline kui palju mõjus mulle just see tüdruk . Ta jutt oli nii mõistev ja pani alati mõtlema . Ka need sündmused mis temaga toimusid panid alatii mõtlema .
Mul oli tast kahju , aga ma teatsin ,et ta ei taha kaastunnet . Ta tahab kedagi vaid enda kõrvale kes mõistab .
Viimasel ajal on Henry täiesti ära pööranud . Ma ei saa üldse aru mis talle sisse on läinud . Ta on nii endassetõmbunud ja eemalolev niiet , me peame Sandraga teda pidevalt maa peale tagasi kutsuma . Oehh . Miks ta ometi ei räägi Sandrale äraa mis toimub .
We speak in different voices , but why don`t we say out what we thinking of !
Ma ei suutnud uskuda , et siin linnas võib leiduda keegi minu sarnane , keegi kes tõeliselt mõistab mind , keegi kes on koopia minust .
Tol päeval kui ma seda tüdrukut seal vanas laohoones nägin , tundsin ma midagi , mille sarnast pole ennem tundnud .
Ta tumedad juuksed , tema stiil , ta suured sinised silmad ja kerge meik mis raamis ta segaduses silmi . Ta oli nii kutsuv ,et ma ei suutnud vastu panna ja läksin taga rääkima . Alguses , oli kuidagi raske , tõesti väga vaevaline oli kuulata ta elu masendavaid külgi ja seda kuidas ta enesetappu teha tahtis .
Hiljem aga kui me veetsime iga päev koos ja olimegi lihtsalt niisama nagu hingesugulased , ta oli nagu jumala poolt unustatud kaksikõde . Me mõistsime üksteist puhtalt pilgust , niikaua kuni ...
Kuni mul tekkisid ta vastu sügavamad tunded , ma muutusin kinnisemaks ja tõmbusin eemale . Mulle tundus ,et ta saab Rickyga nii hästi läbi , tema on uus ja põnev ja ,et tal pole mind enam vajagi . Ma ei uskunud elusees , et ta tegelikult näeb mind läbi ,et ta tegelikult on teadlik mu tunnetest . Ma lootsin ,et ma olen piisavalt kinniseks muutunud aga ei . Ma ei suutnud leida endas ka seda julgust ,et talle kõik ausalt ära rääkida. Niisiis ma lihtsalt ootasin ja lootsin . Mis oli minust vale , sest ka mina hakaksin tajuma majas toimuvaid kummalisi asju , kasvõi see tänane kui elekter kadus ja need jooksusammud ja Sandra minesatmine , vot kõi see oli eriti creepy ...
Ricky
Kaks kummalist inimest , siinn Tsernobolis . Imelik , miks just see paik kuhu mittekeegi tulla ei taha . Tüdruku silmad täis kurbust ja kannatusi , poiss ka temal on midagi aga selelle ei oska ma päristäpselt praegu selgitust anda , võibolla kunagi hiljem .
Paar nädalat nende kahe inimese seltsis ja ma ei oska enam ilma nendeta elada . Üpris kummaline ma olen alati iseseisev olnud ja pole kunagi vajanud inimesi enda kõrvale , või ma lihtsalt ei tahtnud neid enda kõrvale ,sest alati kui oli keegi tegid nad mulle haiget .
Kummaline kui palju mõjus mulle just see tüdruk . Ta jutt oli nii mõistev ja pani alati mõtlema . Ka need sündmused mis temaga toimusid panid alatii mõtlema .
Mul oli tast kahju , aga ma teatsin ,et ta ei taha kaastunnet . Ta tahab kedagi vaid enda kõrvale kes mõistab .
Viimasel ajal on Henry täiesti ära pööranud . Ma ei saa üldse aru mis talle sisse on läinud . Ta on nii endassetõmbunud ja eemalolev niiet , me peame Sandraga teda pidevalt maa peale tagasi kutsuma . Oehh . Miks ta ometi ei räägi Sandrale äraa mis toimub .
We speak in different voices , but why don`t we say out what we thinking of !
Jan 25, 2011
Forever # 13
Siin ma olen , täiesti üksi , vaatan aknast langevaid vihmapiisku ja mõtlen elu üle järele .
Poisid olid läinud kuskile asju ajama . Ma küll ei oska ette kujutada mis siin linnas üldse ajada annab , siis pole nagu tegelt ka mittemidagi teha . Siin on 2 kohvikut , rahvamaja kus toimuvad mingid creepylt haiged üritused ja siis võib siit leida ka kino , milles mäidatakse vähemalt 2 aastat vanu filme .
Ma ei osanud enam elu ilma nendeta ette kujutada . Alles hiljuti seisin ma terve maailma ees ja pidin üksi toime tulema , aga nüüd on mul kaks poissi kes hoolivad ja siiralt aitavad mind kõigega .
Ma mõtlesin palju ka sellele mis selle majaga toimub . Ma teatsin ,et sünged toimingud pole siin veel kaugeltki läbi vaid need istuvad kuskil maja pimedaimas nurgas ja koguvad ainult tuure . Ma ei osanud ettegi kujutada millal on oodata suuremat lööki ja see ajas mull ausaltöeldes hirmu nahka .
See üksindus ja sombune ilm ajas mulle masenduse peale .
Ma otsustasin veidike loometööga tegeleda , peale vanemate surma ei kirjutanud ma enam jutte ega luuletusi ma ei joonistanud ega midagi . Ma olin selles tõsiselt hea , vähemalt kõik teised mulle nii ütlesid .
Ma ei teagi miks ma selle kõik pooleli just peale õnnetust jätsin , võibolla ma kartsin omam tundeid paberile panna , sest need tegin nii palju haiget . Igastahes täna ma proovin , ma joonistan midagi suurejoonelist .
Otsisin suure paberi ja hariliku ning hakkasin joonistama ...
Neli pikka tundi tööd .MA joonistasin suuresuure väljaku ja pingi kus istusime meie kolmekesti . Mina , Henry ja Ricky.
Kuulsin väisukse pauku . Võpatasin ja pillasin oma pliitsi maha . Tõstsin selle üles ja uurisin seda natuke . Siis aga kribasin kähku pildile allkirja ja asetasin selle lauale .
" Heyy tips ! "
Kuulsin tuttavat häält ja mu suu venis kõrvuni .Jooksin esikusse ja kallistasin mõelmat poissi
" Lõpuks ometi ! Kus kurdai kohas te kondasite . !?"
Ricky kortsutas kulmu ja küsis .
" Niii igatsesid meid siis ?"
Ma särasin nagu päike varahommikul
" Jaaa ! Mul oli retsilt igav nagu "
Ma ei saanud Henryst aru , ta oli tõsine nagu oleks midagi juhtunud .
" Henry , miks nii tõsine ?"
" Mina ? Tõsine ? Miasja ?"
Ta naeratas võltsilt , ma sain sellest tohutult hästi aru , et tegelikult oli midagi . Ma võisin isegu umbkaudu arvata , sest seee kurb säde ta silmades oli olnud seal juba pikemat aega . Ma kartsin ,et tal on tekkinud mu vastu tunded . Ma ei julgenud taga sellest kõigest rääkida . Ma võisin ju ka rängalt eksida . Nüüd otsisin ka mina momenti kus me jääksime kahekesti . Vaid mina ja tema ja meie mõtted .
" Sandra ! "
" Sorry , busy at the moment "
Me hakkasime naerma .
Kuid siis korraga ! Majast kadus elekter ja kõik oli kott pime ja treppilt hakkas kuulduma jooksusamme .
Ma sattusin paanikasse ja katsusin välisust , see oli lukus ! Fakkkk !
" appi Henry ! Kus sa oled?! "
Mul hakkasi pisarad voolama ja mu hingamine raskenes kuigi ma midagi ei näinud muutusid mu silmad häguseks ja ma kukkusin , mul oli valus tohutult valus .
" Sandra ! Sandra fakkkk ! tee silmad lahtii !"
Ma kuulsin kellegi paanilist häält aga ma ei suutnud ennast nii palju kokku võtta ,et ma suudaks silmad avada . Ma tundsin kellegi kätt oma külmas käed . Ma pigistasin seda õrnalt ,et märku anda ,et minuga on kõik okei .
" Fakk küll , tee simad lahti ja räägi meiega ! "
See oli Ricky .
Paotasin aeglaselt ja vaevaliselt silmi , Seal olid kaks tuttavat nägu , nägu mis kuulus Henryle tundus just see hetk nii ilus ja armas . Ta tumedad juuksed ja pikk tukk mis langes talle pidevalt vasakule silmale ning ta ilusad tumedad mustade ripsmetega raamitud silmad , mis olid hirmu täis . Ma tundsin see hetk , et toimub midagi , midagi mida ma varem pole tundnud .
Teine nägu mis oli natuke kaugemal , kitsam kui henri oma aga sammuti ka temal olid tumedad juuksed mis turritsid peast eemale . Tal olid sinised silmad . Nii ingellikud .
" Oled sa kombes ?"
Mu kuulmine hakkas taastuma ja ka pilk polnud enam udune ,ma tõusin istuli ja jälgisin poisse . Üks rohkem hirmul kui teine .
" Te oleks nagu tonti näinud "
Muigasin .
" Kuule , ega palju puudu polnud , need sammud ja elektri ära minek ja su minestamine andsidki kokku ühe suure tondi . "
Ma naeratasin , aga see oli võlts . Ma teatsin ,et hämarad sündmused hakkavad jälle tuure koguma . Ma polnud sugugi nii tugev kui alguses , mil siia kolisin . Ma pean tpime tulema ! Me peame toime tulema . Me mudame koos selle müstika siin paremaks .
Kõik läheb paremaks , kuangi pole hilja kõike muuta .
It`s not too late , It`s never too late ...
Poisid olid läinud kuskile asju ajama . Ma küll ei oska ette kujutada mis siin linnas üldse ajada annab , siis pole nagu tegelt ka mittemidagi teha . Siin on 2 kohvikut , rahvamaja kus toimuvad mingid creepylt haiged üritused ja siis võib siit leida ka kino , milles mäidatakse vähemalt 2 aastat vanu filme .
Ma ei osanud enam elu ilma nendeta ette kujutada . Alles hiljuti seisin ma terve maailma ees ja pidin üksi toime tulema , aga nüüd on mul kaks poissi kes hoolivad ja siiralt aitavad mind kõigega .
Ma mõtlesin palju ka sellele mis selle majaga toimub . Ma teatsin ,et sünged toimingud pole siin veel kaugeltki läbi vaid need istuvad kuskil maja pimedaimas nurgas ja koguvad ainult tuure . Ma ei osanud ettegi kujutada millal on oodata suuremat lööki ja see ajas mull ausaltöeldes hirmu nahka .
See üksindus ja sombune ilm ajas mulle masenduse peale .
Ma otsustasin veidike loometööga tegeleda , peale vanemate surma ei kirjutanud ma enam jutte ega luuletusi ma ei joonistanud ega midagi . Ma olin selles tõsiselt hea , vähemalt kõik teised mulle nii ütlesid .
Ma ei teagi miks ma selle kõik pooleli just peale õnnetust jätsin , võibolla ma kartsin omam tundeid paberile panna , sest need tegin nii palju haiget . Igastahes täna ma proovin , ma joonistan midagi suurejoonelist .
Otsisin suure paberi ja hariliku ning hakkasin joonistama ...
Neli pikka tundi tööd .MA joonistasin suuresuure väljaku ja pingi kus istusime meie kolmekesti . Mina , Henry ja Ricky.
Kuulsin väisukse pauku . Võpatasin ja pillasin oma pliitsi maha . Tõstsin selle üles ja uurisin seda natuke . Siis aga kribasin kähku pildile allkirja ja asetasin selle lauale .
" Heyy tips ! "
Kuulsin tuttavat häält ja mu suu venis kõrvuni .Jooksin esikusse ja kallistasin mõelmat poissi
" Lõpuks ometi ! Kus kurdai kohas te kondasite . !?"
Ricky kortsutas kulmu ja küsis .
" Niii igatsesid meid siis ?"
Ma särasin nagu päike varahommikul
" Jaaa ! Mul oli retsilt igav nagu "
Ma ei saanud Henryst aru , ta oli tõsine nagu oleks midagi juhtunud .
" Henry , miks nii tõsine ?"
" Mina ? Tõsine ? Miasja ?"
Ta naeratas võltsilt , ma sain sellest tohutult hästi aru , et tegelikult oli midagi . Ma võisin isegu umbkaudu arvata , sest seee kurb säde ta silmades oli olnud seal juba pikemat aega . Ma kartsin ,et tal on tekkinud mu vastu tunded . Ma ei julgenud taga sellest kõigest rääkida . Ma võisin ju ka rängalt eksida . Nüüd otsisin ka mina momenti kus me jääksime kahekesti . Vaid mina ja tema ja meie mõtted .
" Sandra ! "
" Sorry , busy at the moment "
Me hakkasime naerma .
Kuid siis korraga ! Majast kadus elekter ja kõik oli kott pime ja treppilt hakkas kuulduma jooksusamme .
Ma sattusin paanikasse ja katsusin välisust , see oli lukus ! Fakkkk !
" appi Henry ! Kus sa oled?! "
Mul hakkasi pisarad voolama ja mu hingamine raskenes kuigi ma midagi ei näinud muutusid mu silmad häguseks ja ma kukkusin , mul oli valus tohutult valus .
" Sandra ! Sandra fakkkk ! tee silmad lahtii !"
Ma kuulsin kellegi paanilist häält aga ma ei suutnud ennast nii palju kokku võtta ,et ma suudaks silmad avada . Ma tundsin kellegi kätt oma külmas käed . Ma pigistasin seda õrnalt ,et märku anda ,et minuga on kõik okei .
" Fakk küll , tee simad lahti ja räägi meiega ! "
See oli Ricky .
Paotasin aeglaselt ja vaevaliselt silmi , Seal olid kaks tuttavat nägu , nägu mis kuulus Henryle tundus just see hetk nii ilus ja armas . Ta tumedad juuksed ja pikk tukk mis langes talle pidevalt vasakule silmale ning ta ilusad tumedad mustade ripsmetega raamitud silmad , mis olid hirmu täis . Ma tundsin see hetk , et toimub midagi , midagi mida ma varem pole tundnud .
Teine nägu mis oli natuke kaugemal , kitsam kui henri oma aga sammuti ka temal olid tumedad juuksed mis turritsid peast eemale . Tal olid sinised silmad . Nii ingellikud .
" Oled sa kombes ?"
Mu kuulmine hakkas taastuma ja ka pilk polnud enam udune ,ma tõusin istuli ja jälgisin poisse . Üks rohkem hirmul kui teine .
" Te oleks nagu tonti näinud "
Muigasin .
" Kuule , ega palju puudu polnud , need sammud ja elektri ära minek ja su minestamine andsidki kokku ühe suure tondi . "
Ma naeratasin , aga see oli võlts . Ma teatsin ,et hämarad sündmused hakkavad jälle tuure koguma . Ma polnud sugugi nii tugev kui alguses , mil siia kolisin . Ma pean tpime tulema ! Me peame toime tulema . Me mudame koos selle müstika siin paremaks .
Kõik läheb paremaks , kuangi pole hilja kõike muuta .
It`s not too late , It`s never too late ...
Jan 11, 2011
Forever #12
Ma lihtsalt ei saanud enam mitte sittagi aru . Ma tõesti ei saanud . Ma vajasin vastuseid , neid ma ei saanud .
Paistis , et mu kummituste lossis , olid asjad päriselt maha rahunenud , peale Henry tulekut polnud enam midagi toimunud . Ma polnud kuulnud kriipivaid helisid , lapse nuttu ega midagi . Arinast polnud ma juba kuu aega midagi kuulnud .Aga asjad kiskusid veel kahtlasemaks .
Minust , Henryst ja Rickyst olid saanud pea kolm lahutamatut sõpra . Me veetsime iga päeva koos , lahendades müsteeriume ja niisama mängides mõnd lauamängu , vaadates filme või siis kuulates muusikat . Tundus , et elu oli heal järjel ja enam paremini ei saanudki .
Siiski , ma ei osanud seletada seda , mis minu ja Henry vahel toimus . Viimasel ajal oli ta muutunud justkui ma ei tea milleks . Ta nagu sõltus minust ja üritas iga hinna eest otsida hetke millal me kahekesti jääme . Ricky oli nagu tema silmis üleliigne . Ta ei öelnud seda kunagi , aga ma tundsin seda .
Ma polegi rääkinud . Kui ma olin kuskil 14 aastane , kui ma ei eksi , siis avastasin ma enda üllatuseks , et olles inimesega koos päev , isegi paar tundi suheldes temaga ja vaadates ta käitumist , võisin ma öelda täpse iseloomustuse tema kohta . Minu jaoks polnud probleemi inimestega suhtlemisel , ma oskasin inimestega just enda tahtmist mööda manipuleerida ja panna neid tegem ajust seda mida mina tahan . Ma ei kasutanud seda oskust just tihti .
Ja teine mis ma enda juures natuke hiljem avastasin , oli tohutu anne inimeste plaane läbi näha , ma peaaegu , et lugesin nende mõteid .
Ma peaks ütlema , et mul on tõsiseid raskusi mõtete kirja panemisel . Ma lihtsalt ei oska seda väga hästi teha . Ma luban , et edaspidi teen seda paremini . Ma saan hakkama , alati olen saanud kui kõvasti tahtnud olen .
Aga igastahes , ma jäin pooleli selle Henry värgi juures . MA ei julgenud taga isegi rääkida sellest , me elasime ju põhimõtteliselt koos , ta oli suht 24/7 minu juures , kuigi ta enda korter seisis täiesti tühjana . Mul oli sellest ainult hea meel , et sain kellegiga koos selles majas olla .
"Kuule , Sandra !"
Võpatasin , ma olin ilmselt väga sügavalt mõteisse jäänud , sest tavaliselt ei pea nad mu tähelepanu saamiseks kätega vehkima ja mind hüüdma .
" Mh ? " Vaatasin kord ,Rickyt kord Henryt ja tegin silmad suureks .
" Misasjadest sina mõtled ,et sa sudad süveneda koheselt . Nagu nii ,et keegi ei suuda sind segada ka ."
"Ah , misasja ? Ma polnud süvenenud , ihtsalt korra , eemn kuidas öelda , olin emmal , nagu msnis vaata ." Turtsatasin "Saaad ju aru küll mis ma mõtlen "
Mõlemad poisid turtsatasid ja Ricky mainis sarkastiliselt .
" Anna siis märku järgmine kord kui "Eemale" lähed . Ja äkki tahad sa meileka oma saljaasest austajast rääkida ?"
Ma kujutan ette kkui loll nägu mul võis too hetk peas olla .
"Mis mõttes nagu ?! Poisid mul EI saa olla tei ees saladusi , ma olen suht 24/7 teiega ja ma võin teile kinnitada , et ei käi öösel mõne kummitus nunnuga kohtamas"
See lause ajas meid kõiki nii naerma .
Kõik oli justkui hea uni , ma kartsin väga , väga ,et see kaob kõik varsti . Miski nagu andis sellest märku . Võibolla mu alateadvus võimidagi sellist . Lihtsalt , mittemiski hea ei kesta mittekunagi igavesti . See oli nagu kõikumatu Neowtoni seadus mida lihtsalt ei anna ümber lükata .
Igavest õnne pole kuskil , seda ei maksa isegimitte otsida ...
Paistis , et mu kummituste lossis , olid asjad päriselt maha rahunenud , peale Henry tulekut polnud enam midagi toimunud . Ma polnud kuulnud kriipivaid helisid , lapse nuttu ega midagi . Arinast polnud ma juba kuu aega midagi kuulnud .Aga asjad kiskusid veel kahtlasemaks .
Minust , Henryst ja Rickyst olid saanud pea kolm lahutamatut sõpra . Me veetsime iga päeva koos , lahendades müsteeriume ja niisama mängides mõnd lauamängu , vaadates filme või siis kuulates muusikat . Tundus , et elu oli heal järjel ja enam paremini ei saanudki .
Siiski , ma ei osanud seletada seda , mis minu ja Henry vahel toimus . Viimasel ajal oli ta muutunud justkui ma ei tea milleks . Ta nagu sõltus minust ja üritas iga hinna eest otsida hetke millal me kahekesti jääme . Ricky oli nagu tema silmis üleliigne . Ta ei öelnud seda kunagi , aga ma tundsin seda .
Ma polegi rääkinud . Kui ma olin kuskil 14 aastane , kui ma ei eksi , siis avastasin ma enda üllatuseks , et olles inimesega koos päev , isegi paar tundi suheldes temaga ja vaadates ta käitumist , võisin ma öelda täpse iseloomustuse tema kohta . Minu jaoks polnud probleemi inimestega suhtlemisel , ma oskasin inimestega just enda tahtmist mööda manipuleerida ja panna neid tegem ajust seda mida mina tahan . Ma ei kasutanud seda oskust just tihti .
Ja teine mis ma enda juures natuke hiljem avastasin , oli tohutu anne inimeste plaane läbi näha , ma peaaegu , et lugesin nende mõteid .
Ma peaks ütlema , et mul on tõsiseid raskusi mõtete kirja panemisel . Ma lihtsalt ei oska seda väga hästi teha . Ma luban , et edaspidi teen seda paremini . Ma saan hakkama , alati olen saanud kui kõvasti tahtnud olen .
Aga igastahes , ma jäin pooleli selle Henry värgi juures . MA ei julgenud taga isegi rääkida sellest , me elasime ju põhimõtteliselt koos , ta oli suht 24/7 minu juures , kuigi ta enda korter seisis täiesti tühjana . Mul oli sellest ainult hea meel , et sain kellegiga koos selles majas olla .
"Kuule , Sandra !"
Võpatasin , ma olin ilmselt väga sügavalt mõteisse jäänud , sest tavaliselt ei pea nad mu tähelepanu saamiseks kätega vehkima ja mind hüüdma .
" Mh ? " Vaatasin kord ,Rickyt kord Henryt ja tegin silmad suureks .
" Misasjadest sina mõtled ,et sa sudad süveneda koheselt . Nagu nii ,et keegi ei suuda sind segada ka ."
"Ah , misasja ? Ma polnud süvenenud , ihtsalt korra , eemn kuidas öelda , olin emmal , nagu msnis vaata ." Turtsatasin "Saaad ju aru küll mis ma mõtlen "
Mõlemad poisid turtsatasid ja Ricky mainis sarkastiliselt .
" Anna siis märku järgmine kord kui "Eemale" lähed . Ja äkki tahad sa meileka oma saljaasest austajast rääkida ?"
Ma kujutan ette kkui loll nägu mul võis too hetk peas olla .
"Mis mõttes nagu ?! Poisid mul EI saa olla tei ees saladusi , ma olen suht 24/7 teiega ja ma võin teile kinnitada , et ei käi öösel mõne kummitus nunnuga kohtamas"
See lause ajas meid kõiki nii naerma .
Kõik oli justkui hea uni , ma kartsin väga , väga ,et see kaob kõik varsti . Miski nagu andis sellest märku . Võibolla mu alateadvus võimidagi sellist . Lihtsalt , mittemiski hea ei kesta mittekunagi igavesti . See oli nagu kõikumatu Neowtoni seadus mida lihtsalt ei anna ümber lükata .
Igavest õnne pole kuskil , seda ei maksa isegimitte otsida ...
Jan 4, 2011
Forever #11
"Naise elu lõppes sellega , et ta poos ennast ülesse . Mehe surnukeha leiti hiljem nende majast , kummalisel kombel pööningult . keegi ei oska sellele seletust anda . Mees suri südameatakki . Just kui oleks miski ta surnuks ehmatanud . "
Ta vaikis . Ma oleksin tahtnud talt veel palju küsida , aga ma olin selleks liiga arg .
Henry kergitas kulmu ja küsis kahtleval toonil.
" Mis teeb selle naise , vaim , deemon võimisiganes see ka poleks koolis ? "
Kummaline kutt heitis talle vihkava pilgu .
" Sellele küsimusele otsin ma isegi alles vastust . Ma olen pidanud läbi käima ränga tee , et teada saada kõike selle pere kohta . "
Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja otsustasin küsida , kas ta teab midagi sellest mis toimub minu majas .
" Mul on seda imelik küsida , aga ega sa ei ole kuulnud midagi sündmustest , linna äärses valges tondilossis?"
Ta oleks muttus otsekohe. Ta silmadesse süttis elujõud , just nagu narkomaanil , kes oli just saanud elupäästva annuse oma lemmiknarkootikumi.
" Ma olen pikka aega uurinud seda , aga vastusteta . Ma tean ainult et seal oli pere "Andropof" . Laps nimega Arina ja , et ta kadus jäljetult ning sama moodi ka Lapse ema ja lõpuks ka abikaasa . "
vaatasin maha , ma polnud sugugi edasi jõudnud oma küsimustega .Ikka see sama nullpunkt , mida ma nii väga vihkasin .
Vahtisin morilt tänaval kõndivaid inimesi . Neid halle elust tühje maju ja mõtlesin korraks katastroofile mis aastakümmneid tagasi siin toimus . Äkki mõjutas see kuidagi perekonda ? Kust saada edaspidi vastuseid ? Millest alustada ?
Ma ei teadnud vastus ja just see mind nii võrd masendaski . Nõme oli ka see , et Henry oli mul palju külas käinud , aga polnud kunagi maja juures tajunud midagi kummalist või midagi vale . Mis oli kahtlane , kui mina samal ajal tajusin raskeid kukkumisi kuskilt lae alt , või teiselt korruselt . Ma ei saanud päris täpselt aru , kus ja kuidas see toimus . Ka Arina polnud endast juba mõnda aega märku andnud.
Ma ei teadnud , mida see kõik tähendama pidi .
" Ou , tukkuma jäid vä ?"
Henry togis mind , nagu tal ikka kombeks .
" ah , misasja ? Ei ?"
Vaatasin enda ümber , kummaline poiss oli kadunud , ilma ,et ma oleksin sellest aru saanud . Ja ma ei teagi miks Henry veel minuga seal istus .Ju siis viisakusest või millest iganes ...
Ma olin nii hajevil . Tänane oli mulle kuidagi raskelt mõjunud . Kõike oli niii raske seletada . Oma mõtetest rääkida , need olid sama segased kui mu kõik kirja pandud tekst .
Ma ei saanud aru mida Henry mu kõrval rääkis , noogutasin vaid tuimalt kaasa .
Ma sain ainult nii palju aru , et ta kavatses täna minu juures ööbida , et vaadata kas ösel tajub midagi kummmalist .
" Mis sul täna on ? Sa oled tuim nagu kala , ja peale seda kohvikut , sa pole midagi peale "mhmh ja mkmk" öelnud . Kas sa jäid haigetks , või painab ka sind mõni kuri deemon ?"
vaatasin teda tusasel pilgul , ja sel hetkel polnud ma naguise m ma ei mõelnud seda ja ma ei tahtnud midagi öelda aga ometi tegin seda .
" Ära naljata deemonitega , see maksab sulle veel kurjalt kätte ! "
Raputasin pead ja olin paanikas .
" MA EI ÖELNUD SEDA HENRY ! "
Ta oli sama paanikas.
" see polnud sinu häälgi ! "
Ja nii me istusime ja vaatasime üksteist paanikas . . .
Ta vaikis . Ma oleksin tahtnud talt veel palju küsida , aga ma olin selleks liiga arg .
Henry kergitas kulmu ja küsis kahtleval toonil.
" Mis teeb selle naise , vaim , deemon võimisiganes see ka poleks koolis ? "
Kummaline kutt heitis talle vihkava pilgu .
" Sellele küsimusele otsin ma isegi alles vastust . Ma olen pidanud läbi käima ränga tee , et teada saada kõike selle pere kohta . "
Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja otsustasin küsida , kas ta teab midagi sellest mis toimub minu majas .
" Mul on seda imelik küsida , aga ega sa ei ole kuulnud midagi sündmustest , linna äärses valges tondilossis?"
Ta oleks muttus otsekohe. Ta silmadesse süttis elujõud , just nagu narkomaanil , kes oli just saanud elupäästva annuse oma lemmiknarkootikumi.
" Ma olen pikka aega uurinud seda , aga vastusteta . Ma tean ainult et seal oli pere "Andropof" . Laps nimega Arina ja , et ta kadus jäljetult ning sama moodi ka Lapse ema ja lõpuks ka abikaasa . "
vaatasin maha , ma polnud sugugi edasi jõudnud oma küsimustega .Ikka see sama nullpunkt , mida ma nii väga vihkasin .
Vahtisin morilt tänaval kõndivaid inimesi . Neid halle elust tühje maju ja mõtlesin korraks katastroofile mis aastakümmneid tagasi siin toimus . Äkki mõjutas see kuidagi perekonda ? Kust saada edaspidi vastuseid ? Millest alustada ?
Ma ei teadnud vastus ja just see mind nii võrd masendaski . Nõme oli ka see , et Henry oli mul palju külas käinud , aga polnud kunagi maja juures tajunud midagi kummalist või midagi vale . Mis oli kahtlane , kui mina samal ajal tajusin raskeid kukkumisi kuskilt lae alt , või teiselt korruselt . Ma ei saanud päris täpselt aru , kus ja kuidas see toimus . Ka Arina polnud endast juba mõnda aega märku andnud.
Ma ei teadnud , mida see kõik tähendama pidi .
" Ou , tukkuma jäid vä ?"
Henry togis mind , nagu tal ikka kombeks .
" ah , misasja ? Ei ?"
Vaatasin enda ümber , kummaline poiss oli kadunud , ilma ,et ma oleksin sellest aru saanud . Ja ma ei teagi miks Henry veel minuga seal istus .Ju siis viisakusest või millest iganes ...
Ma olin nii hajevil . Tänane oli mulle kuidagi raskelt mõjunud . Kõike oli niii raske seletada . Oma mõtetest rääkida , need olid sama segased kui mu kõik kirja pandud tekst .
Ma ei saanud aru mida Henry mu kõrval rääkis , noogutasin vaid tuimalt kaasa .
Ma sain ainult nii palju aru , et ta kavatses täna minu juures ööbida , et vaadata kas ösel tajub midagi kummmalist .
" Mis sul täna on ? Sa oled tuim nagu kala , ja peale seda kohvikut , sa pole midagi peale "mhmh ja mkmk" öelnud . Kas sa jäid haigetks , või painab ka sind mõni kuri deemon ?"
vaatasin teda tusasel pilgul , ja sel hetkel polnud ma naguise m ma ei mõelnud seda ja ma ei tahtnud midagi öelda aga ometi tegin seda .
" Ära naljata deemonitega , see maksab sulle veel kurjalt kätte ! "
Raputasin pead ja olin paanikas .
" MA EI ÖELNUD SEDA HENRY ! "
Ta oli sama paanikas.
" see polnud sinu häälgi ! "
Ja nii me istusime ja vaatasime üksteist paanikas . . .
Jan 1, 2011
Forever #10
Päev venis nagu tatt . Iga tund oli igav ja tundus nagu oleksin ma uuesti 9 klassis . Ma jälgisin vaid salapärast poissi kes pidi meile rääkima mis toimub . Ka tema hetis mulle vahel üksikuid pilke .
" Mis sa vaatad seda poissi koguaeg ?" Tögas Henry .
" Ma ei tea , ta tundub nii salapärane . Miski on justkui väga kahtlane . Kas sa pole tähele pannud , et ta sarnaneb oma stiililt ja kõigelt vägagi meile , hästi erinev teistest ."
Ta mõtles hetke .
" Jah , ma mõtlesin seda ise ka , aga võibolla on ta ka kuskilt välismaalt siia kolinud ."
"Täitsa võimalik ."
Vaatasin närviliselt kella ja toksisin pliiatsiga vastu lauda . Jälle ma nägin seda naist , ta jõllitas ainiti mind . Toksisin Henryt ja näitasin näpuga tema suunas . Henry silmad läksid suureks ja ta ehmus ilmselgelt .
Pigistasin silmad kinni ja tundsin jälle seda rõhuvat valu rinnus mis ei lasknud mul hingata .
Avasin silmad ja nägin , et kummaline kutt vaatas mind , ka tema silmadest kumas hirmu , aga see oli allasurutud . Henry vaatas mulle murelikult otsa . Ta ei öelnud midagi ...
Kell helises ja päev oli läbi saanud , omale kummalisel kombel võtsin ma koti ja jooksin klassist välja , mööda hallidest kogudest , et saaks ainult välja . Siit ära , mul oli tohutult raske hingata . Jõudsin kooli ette pingile ja prantsatasin sinna istuma . Ma ahmisin õhku . Ma ei pannud tähelegi , et Henry oli mulle järgi jooksnud ja ei saanud mittemidagi aru .
" Sandra ! Mis sulle sisse läks ?" Ta rapiutas mind . Kõik muutus häguseks , pilt jooksis keskelt kokku ja muutus mustaks . Ma tahtsin vett , suu kuivas . Kuigi õues polnud palav ega midagi . Tuul käis kehast läbi . Ma vist minestasin või midagi taolist . Kui ma silmad uuesti avasin vaatasid mulle vastu kaks nägu . Paaniline Henry oma ja see kummaline kutt .
" Sandraa ! Mis ometi lahti on ?"
pilgutasin silmi aga vastasin
" Kõik on täiesti korras , miks sa arvad , et midagi valesti on ?"
" Halloo ! Sa jooksid just minema nagu oleksid eluja surma vahel . Sa minestasid ja sa tahad väita ,, et kõik on korras ?"
Miks ta küll nii palju hoolis , ta ei tea mind mitte kauem kui 2 nädalat .
" Ma ausalt , ei tea mis on . "
Peale kerget toimumist avastasin ma , et lisaks kõigele ma lebasin ta käte vahel , mis oli tohutult kohatu . Tõusin kohe püsti ja vaatasin kutti kes meid jälgis .
" Kas tahate siis kuulda mis toimub või ei ?"
Ta hääles kostus sarkasmi ja tüdimust .
" Jah tahame , kuhu me lähme ?"
Vastas Henry varastades mult sõnad suust , nagu tal ikka kombeks .
" Lähme kohvikusse mis asub siit ümber nurga."
Läksime vaikides pikale kõhnale poisile järgi . Kohvik millesse ta meid viis ei olnud palju ütlev . Seal istusid haisvad rasvaste juustega vanamehed, kes vahtisid igat kahel jalal käivat tissidega olendit nagu nikunälgasnaksitrallid . Jube , kuidas ma vihkasin neid . Mul käis värin üle keha ja ma sammusin ainult poistele järgi , kes istusid kohviku kõige pimedasse nurka .
Istusin ka nende juurde ja olin valmis kuulama kõike mis kummalisel tüübil öelda on .
Ta hingas sügavalt sisse .
" nagu ma aru saan olete turistid nagu mina . Ma kolisin siia eelmisel aastal , kui kummaline kokkusattumus aga kajust eestist . Otsides kõikvõimalike asju mida pole võimalik mõistusega seletada . Niisiis siit ma need ka leidsin . Ilmselgelt painab teid mõelmaid küsimus , kes /mis oli see keda te pidevalt tundides nägite ja miks ma ei soovita kooli peale kondama minna ..."
Ta mõtles hetke ja tellis ettekandjalt ühe vee .
" See keda te nägite ta nimi on Ielena Merzikans . Teda vaevas kunagi deemon , kes hävitas ta elu vaikselt . Kuid siis leidis naine endale mehe , kellega ta elas koos 10 aastat , mees teadis deemonist ja nasega toimuvast , üritas naist päästa selle küüsist aga see tegi asja ainult hullemaks ...
" Mis sa vaatad seda poissi koguaeg ?" Tögas Henry .
" Ma ei tea , ta tundub nii salapärane . Miski on justkui väga kahtlane . Kas sa pole tähele pannud , et ta sarnaneb oma stiililt ja kõigelt vägagi meile , hästi erinev teistest ."
Ta mõtles hetke .
" Jah , ma mõtlesin seda ise ka , aga võibolla on ta ka kuskilt välismaalt siia kolinud ."
"Täitsa võimalik ."
Vaatasin närviliselt kella ja toksisin pliiatsiga vastu lauda . Jälle ma nägin seda naist , ta jõllitas ainiti mind . Toksisin Henryt ja näitasin näpuga tema suunas . Henry silmad läksid suureks ja ta ehmus ilmselgelt .
Pigistasin silmad kinni ja tundsin jälle seda rõhuvat valu rinnus mis ei lasknud mul hingata .
Avasin silmad ja nägin , et kummaline kutt vaatas mind , ka tema silmadest kumas hirmu , aga see oli allasurutud . Henry vaatas mulle murelikult otsa . Ta ei öelnud midagi ...
Kell helises ja päev oli läbi saanud , omale kummalisel kombel võtsin ma koti ja jooksin klassist välja , mööda hallidest kogudest , et saaks ainult välja . Siit ära , mul oli tohutult raske hingata . Jõudsin kooli ette pingile ja prantsatasin sinna istuma . Ma ahmisin õhku . Ma ei pannud tähelegi , et Henry oli mulle järgi jooksnud ja ei saanud mittemidagi aru .
" Sandra ! Mis sulle sisse läks ?" Ta rapiutas mind . Kõik muutus häguseks , pilt jooksis keskelt kokku ja muutus mustaks . Ma tahtsin vett , suu kuivas . Kuigi õues polnud palav ega midagi . Tuul käis kehast läbi . Ma vist minestasin või midagi taolist . Kui ma silmad uuesti avasin vaatasid mulle vastu kaks nägu . Paaniline Henry oma ja see kummaline kutt .
" Sandraa ! Mis ometi lahti on ?"
pilgutasin silmi aga vastasin
" Kõik on täiesti korras , miks sa arvad , et midagi valesti on ?"
" Halloo ! Sa jooksid just minema nagu oleksid eluja surma vahel . Sa minestasid ja sa tahad väita ,, et kõik on korras ?"
Miks ta küll nii palju hoolis , ta ei tea mind mitte kauem kui 2 nädalat .
" Ma ausalt , ei tea mis on . "
Peale kerget toimumist avastasin ma , et lisaks kõigele ma lebasin ta käte vahel , mis oli tohutult kohatu . Tõusin kohe püsti ja vaatasin kutti kes meid jälgis .
" Kas tahate siis kuulda mis toimub või ei ?"
Ta hääles kostus sarkasmi ja tüdimust .
" Jah tahame , kuhu me lähme ?"
Vastas Henry varastades mult sõnad suust , nagu tal ikka kombeks .
" Lähme kohvikusse mis asub siit ümber nurga."
Läksime vaikides pikale kõhnale poisile järgi . Kohvik millesse ta meid viis ei olnud palju ütlev . Seal istusid haisvad rasvaste juustega vanamehed, kes vahtisid igat kahel jalal käivat tissidega olendit nagu nikunälgasnaksitrallid . Jube , kuidas ma vihkasin neid . Mul käis värin üle keha ja ma sammusin ainult poistele järgi , kes istusid kohviku kõige pimedasse nurka .
Istusin ka nende juurde ja olin valmis kuulama kõike mis kummalisel tüübil öelda on .
Ta hingas sügavalt sisse .
" nagu ma aru saan olete turistid nagu mina . Ma kolisin siia eelmisel aastal , kui kummaline kokkusattumus aga kajust eestist . Otsides kõikvõimalike asju mida pole võimalik mõistusega seletada . Niisiis siit ma need ka leidsin . Ilmselgelt painab teid mõelmaid küsimus , kes /mis oli see keda te pidevalt tundides nägite ja miks ma ei soovita kooli peale kondama minna ..."
Ta mõtles hetke ja tellis ettekandjalt ühe vee .
" See keda te nägite ta nimi on Ielena Merzikans . Teda vaevas kunagi deemon , kes hävitas ta elu vaikselt . Kuid siis leidis naine endale mehe , kellega ta elas koos 10 aastat , mees teadis deemonist ja nasega toimuvast , üritas naist päästa selle küüsist aga see tegi asja ainult hullemaks ...
Subscribe to:
Posts (Atom)