Forever #11

"Naise elu lõppes sellega , et ta poos ennast ülesse . Mehe surnukeha leiti hiljem nende majast , kummalisel kombel pööningult . keegi ei oska sellele seletust anda . Mees suri südameatakki . Just kui oleks miski ta surnuks ehmatanud . "
Ta vaikis . Ma oleksin tahtnud talt veel palju küsida , aga ma olin selleks liiga arg .
Henry kergitas kulmu ja küsis kahtleval toonil.
" Mis teeb selle naise , vaim , deemon võimisiganes see ka poleks koolis ? "
Kummaline kutt heitis talle vihkava pilgu .
" Sellele küsimusele otsin ma isegi alles vastust . Ma olen pidanud läbi käima ränga tee , et teada saada kõike selle pere kohta . "
Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja otsustasin küsida , kas ta teab midagi sellest mis toimub minu majas .
" Mul on seda imelik küsida , aga ega sa ei ole kuulnud midagi sündmustest , linna äärses valges tondilossis?"
Ta oleks muttus otsekohe. Ta silmadesse süttis elujõud , just nagu narkomaanil , kes oli just saanud elupäästva annuse oma lemmiknarkootikumi.
" Ma olen pikka aega uurinud seda , aga vastusteta . Ma tean ainult et seal oli pere "Andropof" . Laps nimega Arina ja , et ta kadus jäljetult ning sama moodi ka Lapse ema ja lõpuks ka abikaasa . "
vaatasin maha , ma polnud sugugi edasi jõudnud oma küsimustega .Ikka see sama nullpunkt , mida ma nii väga vihkasin .
Vahtisin morilt tänaval kõndivaid inimesi . Neid halle elust tühje maju ja mõtlesin korraks katastroofile mis aastakümmneid tagasi siin toimus . Äkki mõjutas see kuidagi perekonda ? Kust saada edaspidi vastuseid ? Millest alustada ?
Ma ei teadnud vastus ja just see mind nii võrd masendaski . Nõme oli ka see , et Henry oli mul palju külas käinud , aga polnud kunagi maja juures tajunud midagi kummalist või midagi vale . Mis oli kahtlane , kui mina samal ajal tajusin raskeid kukkumisi kuskilt lae alt , või teiselt korruselt . Ma ei saanud päris täpselt aru , kus ja kuidas see toimus . Ka Arina polnud endast juba mõnda aega märku andnud.
Ma ei teadnud , mida see kõik tähendama pidi .
" Ou , tukkuma jäid vä ?"
Henry togis mind , nagu tal ikka kombeks .
" ah , misasja ? Ei ?"
Vaatasin enda ümber , kummaline poiss oli kadunud , ilma ,et ma oleksin sellest aru saanud . Ja ma ei teagi miks Henry veel minuga seal istus .Ju siis viisakusest või millest iganes ...

Ma olin nii hajevil . Tänane oli mulle kuidagi raskelt mõjunud . Kõike oli niii raske seletada . Oma mõtetest rääkida , need olid sama segased kui mu kõik kirja pandud tekst .
Ma ei saanud aru mida Henry mu kõrval rääkis , noogutasin vaid tuimalt kaasa .
Ma sain ainult nii palju aru , et ta kavatses täna minu juures ööbida , et vaadata kas ösel tajub midagi kummmalist .
" Mis sul täna on ? Sa oled tuim nagu kala , ja peale seda kohvikut , sa pole midagi peale "mhmh ja mkmk" öelnud . Kas sa jäid haigetks , või painab ka sind mõni kuri deemon ?"
vaatasin teda tusasel pilgul , ja sel hetkel polnud ma naguise m ma ei mõelnud seda ja ma ei tahtnud midagi öelda aga ometi tegin seda .
" Ära naljata deemonitega , see maksab sulle veel kurjalt kätte ! "
Raputasin pead ja olin paanikas .
" MA EI ÖELNUD SEDA HENRY ! "
Ta oli sama paanikas.
" see polnud sinu häälgi ! "
Ja nii me istusime ja vaatasime üksteist paanikas . . .