Forever # 13

Siin ma olen , täiesti üksi , vaatan aknast langevaid vihmapiisku ja mõtlen elu üle järele .
Poisid olid läinud kuskile asju ajama . Ma küll ei oska ette kujutada mis siin linnas üldse ajada annab , siis pole nagu tegelt ka mittemidagi teha . Siin on 2 kohvikut , rahvamaja kus toimuvad mingid creepylt haiged üritused ja siis võib siit leida ka kino , milles mäidatakse vähemalt 2 aastat vanu filme .
Ma ei osanud enam elu ilma nendeta ette kujutada . Alles hiljuti seisin ma terve maailma ees ja pidin üksi toime tulema , aga nüüd on mul kaks poissi kes hoolivad ja siiralt aitavad mind kõigega .
Ma mõtlesin palju ka sellele mis selle majaga toimub . Ma teatsin ,et sünged toimingud pole siin veel kaugeltki läbi vaid need istuvad kuskil maja pimedaimas nurgas ja koguvad ainult tuure . Ma ei osanud ettegi kujutada millal on oodata suuremat lööki ja see ajas mull ausaltöeldes hirmu nahka .
See üksindus ja sombune ilm ajas mulle masenduse peale .
Ma otsustasin veidike loometööga tegeleda , peale vanemate surma ei kirjutanud ma enam jutte ega luuletusi ma ei joonistanud ega midagi . Ma olin selles tõsiselt hea , vähemalt kõik teised mulle nii ütlesid .
Ma ei teagi miks ma selle kõik pooleli just peale õnnetust jätsin , võibolla ma kartsin omam tundeid paberile panna , sest need tegin nii palju haiget . Igastahes täna ma proovin , ma joonistan midagi suurejoonelist .
Otsisin suure paberi ja hariliku ning hakkasin joonistama ...
Neli pikka tundi tööd .MA joonistasin suuresuure väljaku ja pingi kus istusime meie kolmekesti . Mina , Henry ja Ricky.
Kuulsin väisukse pauku . Võpatasin ja pillasin oma pliitsi maha . Tõstsin selle üles ja uurisin seda natuke . Siis aga kribasin kähku pildile allkirja ja asetasin selle lauale .
" Heyy tips ! "
Kuulsin tuttavat häält ja mu suu venis kõrvuni .Jooksin esikusse ja kallistasin mõelmat poissi
" Lõpuks ometi ! Kus kurdai kohas te kondasite . !?"
Ricky kortsutas kulmu ja küsis .
" Niii igatsesid meid siis ?"
Ma särasin nagu päike varahommikul
" Jaaa ! Mul oli retsilt igav nagu "
Ma ei saanud Henryst aru , ta oli tõsine nagu oleks midagi juhtunud .
" Henry , miks nii tõsine ?"
" Mina ? Tõsine ? Miasja ?"
Ta naeratas võltsilt , ma sain sellest tohutult hästi aru , et tegelikult oli midagi . Ma võisin isegu umbkaudu arvata , sest seee kurb säde ta silmades oli olnud seal juba pikemat aega . Ma kartsin ,et tal on tekkinud mu vastu tunded . Ma ei julgenud taga sellest kõigest rääkida . Ma võisin ju ka rängalt eksida . Nüüd otsisin ka mina momenti kus me jääksime kahekesti . Vaid mina ja tema ja meie mõtted .
" Sandra ! "
" Sorry , busy at the moment "
Me hakkasime naerma .
Kuid siis korraga ! Majast kadus elekter ja kõik oli kott pime ja treppilt hakkas kuulduma jooksusamme .
Ma sattusin paanikasse ja katsusin välisust , see oli lukus ! Fakkkk !
" appi Henry ! Kus sa oled?! "
Mul hakkasi pisarad voolama ja mu hingamine raskenes kuigi ma midagi ei näinud muutusid mu silmad häguseks ja ma kukkusin , mul oli valus tohutult valus .
" Sandra ! Sandra fakkkk ! tee silmad lahtii !"
Ma kuulsin kellegi paanilist häält aga ma ei suutnud ennast nii palju kokku võtta ,et ma suudaks silmad avada . Ma tundsin kellegi kätt oma külmas käed . Ma pigistasin seda õrnalt ,et märku anda ,et minuga on kõik okei .
" Fakk küll , tee simad lahti ja räägi meiega ! "
See oli Ricky .
Paotasin aeglaselt ja vaevaliselt silmi , Seal olid kaks tuttavat nägu , nägu mis kuulus Henryle tundus just see hetk nii ilus ja armas . Ta tumedad juuksed ja pikk tukk mis langes talle pidevalt vasakule silmale ning ta ilusad tumedad mustade ripsmetega raamitud silmad , mis olid hirmu täis . Ma tundsin see hetk , et toimub midagi , midagi mida ma varem pole tundnud .
Teine nägu mis oli natuke kaugemal , kitsam kui henri oma aga sammuti ka temal olid tumedad juuksed mis turritsid peast eemale . Tal olid sinised silmad . Nii ingellikud .
" Oled sa kombes ?"
Mu kuulmine hakkas taastuma ja ka pilk polnud enam udune ,ma tõusin istuli ja jälgisin poisse . Üks rohkem hirmul kui teine .
" Te oleks nagu tonti näinud "
Muigasin .
" Kuule , ega palju puudu polnud , need sammud ja elektri ära minek ja su minestamine andsidki kokku ühe suure tondi . "
Ma naeratasin , aga see oli võlts . Ma teatsin ,et hämarad sündmused hakkavad jälle tuure koguma . Ma polnud sugugi nii tugev kui alguses , mil siia kolisin . Ma pean tpime tulema ! Me peame toime tulema . Me mudame koos selle müstika siin paremaks .

Kõik läheb paremaks , kuangi pole hilja kõike muuta .
It`s not too late , It`s never too late ...