Forever 16

( Kuna mulle ei meeldinud kuidas ma selle osa eelmine kord kirjutasin , siis kirjutan selle veidi teistmoodi (; )



selleks ajaks kui poisid tagasi jõudsid olin ma esmasest šhokist üle saanud. Aga ilmselt oli mu nägu tõmbunud veel valgemaks kui see juba haiguse tõttu niigi oli . Ma värisesin ja mul oli kohutavalt paha . MA tõusin ,et minna vannituppa aga prantsatasin voodisse tagasi.
Henry tormas murelikult minu poole .
"Kas sinuga on kõik ikka korras ?"
toibusin hetkelisest nõrkusest ja üritasin uuesti tõusta , aga tulutult.
" HEnry , palun aita mind vannituppa , mu jalad ei kanna lihtsalt enam . Mul on nii paha olla."
"Kust sa selle haiguse nüüd ülesse korjasid ?"
Ta sammus sihikindlalt minu poole ja võttis mu sülle . Kui mul poleks nii paha olnud siiis ma oleks ta peale karjunud aga ma lihtsalt ei suutnud .
"Kas ma võin su maha panna ?"
Me seisime vannitoa ukse juures ja ma kahtlesin kas suudan seista. Ma siiski noogutasin ja ta asetas mu maha . Mu jalad kantsid , kuigi need värisesid , heitsin Henryle tänuliku pilgu ning astusin uksest sisse . Lukustasin ukse , keerasin kraanist külma vee jooksma , sulgesin silmad ja viskasin külma vett omale näkku . Istusin maha , silmad endiselt suletud.
Ma jäin sinna maha magama ilmselt , sest kuulsin paanilist kopsimist .
" Sandra ! Kas sa oled korras ikka ?!"
pingutasin ning vastasin
"mhmh , ma kohe tulen..."
avasin vastumeelselt silmad... Kuid siis juhtus midagi , tuled vilkusid korra ja hetkega oli vannituba verd täis. Vann oli täidetud verega , kraanist voolas verd ning põrandal oli kõikjal verd.
Ma sattusin suurde paanikasse ma hakkasin karjuma , täiesti hüsteeriliselt . Mu käed ja jalad värisesid ja ma ei suutnud hingata , ma ei saanud ust lahti ma mässasin sellega lihtsalt nii kaua ..
Ma sain ukse lõpuks lahti ... ma jooksin paanikas trepist alla , mööda Henryst , mööda Rickyst uksest välja. Õhk oli juba külm , kuna oli hilissügis , ma kukkusin põlvili ja vappusin , mul oli tohutult valus hingata , ma kartsin nii väga ,ma ei tahtnud tagasi minna ... MITTE KUNAGI !
Kuulsin paanilisi hääli
" Sandra , no FAKK! Mis juhtus !?"
See oli Ricky
Enne kui ma arugi sain põlvitas HEnry mu kõrval ja üritas mind maha rahustada .Ma aina nutsin , nutsin ja nutsin .
Mu hingamine taastus ja ma ei nutnud enam , küll aga värisesin üle kere .
" Ma ei ... lähe sinna KUNAGI enam tagasii ! "
" Rahune nüüd , sa pead sisse tulema , õues on külm ja sa oled haige . "
"Ma ei taha , Henry ! Ma ei taha ! Palun lähme sinu korterisse , ainult mitte enam sinna !"
"Rahune nüüd maha , sa pead toast oma asjad võtma ja siis võime minu juurde minna ."
" Palun luba mulle ,et me lähme sealt majast igaveseks minema , kui ma olen oma asjad sealt ära toonud ."
" Jah ma luban sulle , palun lähme nüüd sisse ."


Sellel ööl ma ei maganud ma ainult värisesin ja siis jälle nutsin . Mul oli veel hullem olla kui päeval ja ma mõtlesin ,et ma lihtsalt suren ära ...