Forever #10

Päev venis nagu tatt . Iga tund oli igav ja tundus nagu oleksin ma uuesti 9 klassis . Ma jälgisin vaid salapärast poissi kes pidi meile rääkima mis toimub . Ka tema hetis mulle vahel üksikuid pilke .
" Mis sa vaatad seda poissi koguaeg ?" Tögas Henry .
" Ma ei tea , ta tundub nii salapärane . Miski on justkui väga kahtlane . Kas sa pole tähele pannud , et ta sarnaneb oma stiililt ja kõigelt vägagi meile , hästi erinev teistest ."
Ta mõtles hetke .
" Jah , ma mõtlesin seda ise ka , aga võibolla on ta ka kuskilt välismaalt siia kolinud ."
"Täitsa võimalik ."
Vaatasin närviliselt kella ja toksisin pliiatsiga vastu lauda . Jälle ma nägin seda naist , ta jõllitas ainiti mind . Toksisin Henryt ja näitasin näpuga tema suunas . Henry silmad läksid suureks ja ta ehmus ilmselgelt .
Pigistasin silmad kinni ja tundsin jälle seda rõhuvat valu rinnus mis ei lasknud mul hingata .
Avasin silmad ja nägin , et kummaline kutt vaatas mind , ka tema silmadest kumas hirmu , aga see oli allasurutud . Henry vaatas mulle murelikult otsa . Ta ei öelnud midagi ...
Kell helises ja päev oli läbi saanud , omale kummalisel kombel võtsin ma koti ja jooksin klassist välja , mööda hallidest kogudest , et saaks ainult välja . Siit ära , mul oli tohutult raske hingata . Jõudsin kooli ette pingile ja prantsatasin sinna istuma . Ma ahmisin õhku . Ma ei pannud tähelegi , et Henry oli mulle järgi jooksnud ja ei saanud mittemidagi aru .
" Sandra ! Mis sulle sisse läks ?" Ta rapiutas mind . Kõik muutus häguseks , pilt jooksis keskelt kokku ja muutus mustaks . Ma tahtsin vett , suu kuivas . Kuigi õues polnud palav ega midagi . Tuul käis kehast läbi . Ma vist minestasin või midagi taolist . Kui ma silmad uuesti avasin vaatasid mulle vastu kaks nägu . Paaniline Henry oma ja see kummaline kutt .
" Sandraa ! Mis ometi lahti on ?"
pilgutasin silmi aga vastasin
" Kõik on täiesti korras , miks sa arvad , et midagi valesti on ?"
" Halloo ! Sa jooksid just minema nagu oleksid eluja surma vahel . Sa minestasid ja sa tahad väita ,, et kõik on korras ?"
Miks ta küll nii palju hoolis , ta ei tea mind mitte kauem kui 2 nädalat .
" Ma ausalt , ei tea mis on . "
Peale kerget toimumist avastasin ma , et lisaks kõigele ma lebasin ta käte vahel , mis oli tohutult kohatu . Tõusin kohe püsti ja vaatasin kutti kes meid jälgis .
" Kas tahate siis kuulda mis toimub või ei ?"
Ta hääles kostus sarkasmi ja tüdimust .
" Jah tahame , kuhu me lähme ?"
Vastas Henry varastades mult sõnad suust , nagu tal ikka kombeks .
" Lähme kohvikusse mis asub siit ümber nurga."
Läksime vaikides pikale kõhnale poisile järgi . Kohvik millesse ta meid viis ei olnud palju ütlev . Seal istusid haisvad rasvaste juustega vanamehed, kes vahtisid igat kahel jalal käivat tissidega olendit nagu nikunälgasnaksitrallid . Jube , kuidas ma vihkasin neid . Mul käis värin üle keha ja ma sammusin ainult poistele järgi , kes istusid kohviku kõige pimedasse nurka .
Istusin ka nende juurde ja olin valmis kuulama kõike mis kummalisel tüübil öelda on .
Ta hingas sügavalt sisse .
" nagu ma aru saan olete turistid nagu mina . Ma kolisin siia eelmisel aastal , kui kummaline kokkusattumus aga kajust eestist . Otsides kõikvõimalike asju mida pole võimalik mõistusega seletada . Niisiis siit ma need ka leidsin . Ilmselgelt painab teid mõelmaid küsimus , kes /mis oli see keda te pidevalt tundides nägite ja miks ma ei soovita kooli peale kondama minna ..."
Ta mõtles hetke ja tellis ettekandjalt ühe vee .
" See keda te nägite ta nimi on Ielena Merzikans . Teda vaevas kunagi deemon , kes hävitas ta elu vaikselt . Kuid siis leidis naine endale mehe , kellega ta elas koos 10 aastat , mees teadis deemonist ja nasega toimuvast , üritas naist päästa selle küüsist aga see tegi asja ainult hullemaks ...