Jan 11, 2011

Forever #12

Ma lihtsalt ei saanud enam mitte sittagi aru . Ma tõesti ei saanud . Ma vajasin vastuseid , neid ma ei saanud .
Paistis , et mu kummituste lossis , olid asjad päriselt maha rahunenud , peale Henry tulekut polnud enam midagi toimunud . Ma polnud kuulnud kriipivaid helisid , lapse nuttu ega midagi . Arinast polnud ma juba kuu aega midagi kuulnud .Aga asjad kiskusid veel kahtlasemaks .
Minust , Henryst ja Rickyst olid saanud pea kolm lahutamatut sõpra . Me veetsime iga päeva koos , lahendades müsteeriume ja niisama mängides mõnd lauamängu , vaadates filme või siis kuulates muusikat . Tundus , et elu oli heal järjel ja enam paremini ei saanudki .
Siiski , ma ei osanud seletada seda , mis minu ja Henry vahel toimus . Viimasel ajal oli ta muutunud justkui ma ei tea milleks . Ta nagu sõltus minust ja üritas iga hinna eest otsida hetke millal me kahekesti jääme . Ricky oli nagu tema silmis üleliigne . Ta ei öelnud seda kunagi , aga ma tundsin seda .
Ma polegi rääkinud . Kui ma olin kuskil 14 aastane , kui ma ei eksi , siis avastasin ma enda üllatuseks , et olles inimesega koos päev , isegi paar tundi suheldes temaga ja vaadates ta käitumist , võisin ma öelda täpse iseloomustuse tema kohta . Minu jaoks polnud probleemi inimestega suhtlemisel , ma oskasin inimestega just enda tahtmist mööda manipuleerida ja panna neid tegem ajust seda mida mina tahan . Ma ei kasutanud seda oskust just tihti .
Ja teine mis ma enda juures natuke hiljem avastasin , oli tohutu anne inimeste plaane läbi näha , ma peaaegu , et lugesin nende mõteid .
Ma peaks ütlema , et mul on tõsiseid raskusi mõtete kirja panemisel . Ma lihtsalt ei oska seda väga hästi teha . Ma luban , et edaspidi teen seda paremini . Ma saan hakkama , alati olen saanud kui kõvasti tahtnud olen .
Aga igastahes , ma jäin pooleli selle Henry värgi juures . MA ei julgenud taga isegi rääkida sellest , me elasime ju põhimõtteliselt koos , ta oli suht 24/7 minu juures , kuigi ta enda korter seisis täiesti tühjana . Mul oli sellest ainult hea meel , et sain kellegiga koos selles majas olla .
"Kuule , Sandra !"
Võpatasin , ma olin ilmselt väga sügavalt mõteisse jäänud , sest tavaliselt ei pea nad mu tähelepanu saamiseks kätega vehkima ja mind hüüdma .
" Mh ? " Vaatasin kord ,Rickyt kord Henryt ja tegin silmad suureks .
" Misasjadest sina mõtled ,et sa sudad süveneda koheselt . Nagu nii ,et keegi ei suuda sind segada ka ."
"Ah , misasja ? Ma polnud süvenenud , ihtsalt korra , eemn kuidas öelda , olin emmal , nagu msnis vaata ." Turtsatasin "Saaad ju aru küll mis ma mõtlen "
Mõlemad poisid turtsatasid ja Ricky mainis sarkastiliselt .
" Anna siis märku järgmine kord kui "Eemale" lähed . Ja äkki tahad sa meileka oma saljaasest austajast rääkida ?"
Ma kujutan ette kkui loll nägu mul võis too hetk peas olla .
"Mis mõttes nagu ?! Poisid mul EI saa olla tei ees saladusi , ma olen suht 24/7 teiega ja ma võin teile kinnitada , et ei käi öösel mõne kummitus nunnuga kohtamas"
See lause ajas meid kõiki nii naerma .
Kõik oli justkui hea uni , ma kartsin väga , väga ,et see kaob kõik varsti . Miski nagu andis sellest märku . Võibolla mu alateadvus võimidagi sellist . Lihtsalt , mittemiski hea ei kesta mittekunagi igavesti . See oli nagu kõikumatu Neowtoni seadus mida lihtsalt ei anna ümber lükata .
Igavest õnne pole kuskil , seda ei maksa isegimitte otsida ...

No comments:

Post a Comment