( Kuna mulle ei meeldinud kuidas ma selle osa eelmine kord kirjutasin , siis kirjutan selle veidi teistmoodi (; )
selleks ajaks kui poisid tagasi jõudsid olin ma esmasest šhokist üle saanud. Aga ilmselt oli mu nägu tõmbunud veel valgemaks kui see juba haiguse tõttu niigi oli . Ma värisesin ja mul oli kohutavalt paha . MA tõusin ,et minna vannituppa aga prantsatasin voodisse tagasi.
Henry tormas murelikult minu poole .
"Kas sinuga on kõik ikka korras ?"
toibusin hetkelisest nõrkusest ja üritasin uuesti tõusta , aga tulutult.
" HEnry , palun aita mind vannituppa , mu jalad ei kanna lihtsalt enam . Mul on nii paha olla."
"Kust sa selle haiguse nüüd ülesse korjasid ?"
Ta sammus sihikindlalt minu poole ja võttis mu sülle . Kui mul poleks nii paha olnud siiis ma oleks ta peale karjunud aga ma lihtsalt ei suutnud .
"Kas ma võin su maha panna ?"
Me seisime vannitoa ukse juures ja ma kahtlesin kas suudan seista. Ma siiski noogutasin ja ta asetas mu maha . Mu jalad kantsid , kuigi need värisesid , heitsin Henryle tänuliku pilgu ning astusin uksest sisse . Lukustasin ukse , keerasin kraanist külma vee jooksma , sulgesin silmad ja viskasin külma vett omale näkku . Istusin maha , silmad endiselt suletud.
Ma jäin sinna maha magama ilmselt , sest kuulsin paanilist kopsimist .
" Sandra ! Kas sa oled korras ikka ?!"
pingutasin ning vastasin
"mhmh , ma kohe tulen..."
avasin vastumeelselt silmad... Kuid siis juhtus midagi , tuled vilkusid korra ja hetkega oli vannituba verd täis. Vann oli täidetud verega , kraanist voolas verd ning põrandal oli kõikjal verd.
Ma sattusin suurde paanikasse ma hakkasin karjuma , täiesti hüsteeriliselt . Mu käed ja jalad värisesid ja ma ei suutnud hingata , ma ei saanud ust lahti ma mässasin sellega lihtsalt nii kaua ..
Ma sain ukse lõpuks lahti ... ma jooksin paanikas trepist alla , mööda Henryst , mööda Rickyst uksest välja. Õhk oli juba külm , kuna oli hilissügis , ma kukkusin põlvili ja vappusin , mul oli tohutult valus hingata , ma kartsin nii väga ,ma ei tahtnud tagasi minna ... MITTE KUNAGI !
Kuulsin paanilisi hääli
" Sandra , no FAKK! Mis juhtus !?"
See oli Ricky
Enne kui ma arugi sain põlvitas HEnry mu kõrval ja üritas mind maha rahustada .Ma aina nutsin , nutsin ja nutsin .
Mu hingamine taastus ja ma ei nutnud enam , küll aga värisesin üle kere .
" Ma ei ... lähe sinna KUNAGI enam tagasii ! "
" Rahune nüüd , sa pead sisse tulema , õues on külm ja sa oled haige . "
"Ma ei taha , Henry ! Ma ei taha ! Palun lähme sinu korterisse , ainult mitte enam sinna !"
"Rahune nüüd maha , sa pead toast oma asjad võtma ja siis võime minu juurde minna ."
" Palun luba mulle ,et me lähme sealt majast igaveseks minema , kui ma olen oma asjad sealt ära toonud ."
" Jah ma luban sulle , palun lähme nüüd sisse ."
Sellel ööl ma ei maganud ma ainult värisesin ja siis jälle nutsin . Mul oli veel hullem olla kui päeval ja ma mõtlesin ,et ma lihtsalt suren ära ...
Jan 29, 2011
Jan 26, 2011
Forever #15
Mul tõusis kõrge palavik , mul oli korraga niii külm ja siis jälle palav . Ma olin tohutult nõrk ja ma ei suutnud mittemidagi teha . Ma ei tahtnud liigutada ma kartsin liigutada . Majas olid alanud sünged sündmused mida ma kartnud olin .
Poisid olid tohutult hirmul , kuid ometi ei jätnud nad mind sekundikski üksinda . Ma ei tea mis seos sellega oli aga ma tajusin asju teist moodi . Poisid rääkisid mingist naisest keda nad aeg ajalt näinud olid veriste riiete ja tumedate juustega ja mehest kellel oli hullunud pilk ja mingi kahtlane piinariist käes .
Mina polnud neid kunagi näinud , aga ma teadsin ,et need peavad olema Arina isa ja Ema . Miks mina neid ei näinud ? Huvitav , kas siin on Arina käsi mängus ? Kuhu ta üldse kadunud oli ? Ja just siiis , kui olin jõudnud lõpetada oma mõtte hakkas pliiats paberil liikuma sellele ilmus kiri .
"TULE MINU TUPPA ÜKSI ! "
Ma teatsin ,et see oli olnud Arina ja ma põlesid uudishimust teda uuesti näha niisis viskasin oma tekid maha ja jooksin trepist ülesse . Mul oli hea võimalus kuna poisid olid poodi läinud .
Tegin Arina toa ukse ettevaadlikult lahti ja seal ta istus . Kammis voodi ees istudes oma juukseid ja naeratas mulle .
" Arina , kuhu sa kadunud oled ? "
Ta naeratas ikka veel aga see kustus hetkega
" Sa pead siit kohe ära minema , Emme ja issi kaklevad jälle . Nad ei salli võõraid ja mina suudan kaitsta ainult sind . Poisid tähendavad sulle palju , ma tean , aga ma ei suuda neid katsta , palun võta poisid ja lahkuge , kähku "
Nüüd seisis ta minu juures ja pigistas mu kätt . Ma vaatasin teda.
"arina , miks nad tülitsevad ? Mis siin majas juhtus ? "
Ta ei vastanud mulle , järsku oli ta jälle kadunud .Ma kõndisin tagasi alla oma tekkide sisse ja suikusin unne . Sügav unenägudetta maailm mis oli tühi .
Mu mõtted mässasid ma ei teadnud mida teha .
I took a walk around the world , to ease my trouble mind ...
Poisid olid tohutult hirmul , kuid ometi ei jätnud nad mind sekundikski üksinda . Ma ei tea mis seos sellega oli aga ma tajusin asju teist moodi . Poisid rääkisid mingist naisest keda nad aeg ajalt näinud olid veriste riiete ja tumedate juustega ja mehest kellel oli hullunud pilk ja mingi kahtlane piinariist käes .
Mina polnud neid kunagi näinud , aga ma teadsin ,et need peavad olema Arina isa ja Ema . Miks mina neid ei näinud ? Huvitav , kas siin on Arina käsi mängus ? Kuhu ta üldse kadunud oli ? Ja just siiis , kui olin jõudnud lõpetada oma mõtte hakkas pliiats paberil liikuma sellele ilmus kiri .
"TULE MINU TUPPA ÜKSI ! "
Ma teatsin ,et see oli olnud Arina ja ma põlesid uudishimust teda uuesti näha niisis viskasin oma tekid maha ja jooksin trepist ülesse . Mul oli hea võimalus kuna poisid olid poodi läinud .
Tegin Arina toa ukse ettevaadlikult lahti ja seal ta istus . Kammis voodi ees istudes oma juukseid ja naeratas mulle .
" Arina , kuhu sa kadunud oled ? "
Ta naeratas ikka veel aga see kustus hetkega
" Sa pead siit kohe ära minema , Emme ja issi kaklevad jälle . Nad ei salli võõraid ja mina suudan kaitsta ainult sind . Poisid tähendavad sulle palju , ma tean , aga ma ei suuda neid katsta , palun võta poisid ja lahkuge , kähku "
Nüüd seisis ta minu juures ja pigistas mu kätt . Ma vaatasin teda.
"arina , miks nad tülitsevad ? Mis siin majas juhtus ? "
Ta ei vastanud mulle , järsku oli ta jälle kadunud .Ma kõndisin tagasi alla oma tekkide sisse ja suikusin unne . Sügav unenägudetta maailm mis oli tühi .
Mu mõtted mässasid ma ei teadnud mida teha .
I took a walk around the world , to ease my trouble mind ...
Forever # 14
Henry
Ma ei suutnud uskuda , et siin linnas võib leiduda keegi minu sarnane , keegi kes tõeliselt mõistab mind , keegi kes on koopia minust .
Tol päeval kui ma seda tüdrukut seal vanas laohoones nägin , tundsin ma midagi , mille sarnast pole ennem tundnud .
Ta tumedad juuksed , tema stiil , ta suured sinised silmad ja kerge meik mis raamis ta segaduses silmi . Ta oli nii kutsuv ,et ma ei suutnud vastu panna ja läksin taga rääkima . Alguses , oli kuidagi raske , tõesti väga vaevaline oli kuulata ta elu masendavaid külgi ja seda kuidas ta enesetappu teha tahtis .
Hiljem aga kui me veetsime iga päev koos ja olimegi lihtsalt niisama nagu hingesugulased , ta oli nagu jumala poolt unustatud kaksikõde . Me mõistsime üksteist puhtalt pilgust , niikaua kuni ...
Kuni mul tekkisid ta vastu sügavamad tunded , ma muutusin kinnisemaks ja tõmbusin eemale . Mulle tundus ,et ta saab Rickyga nii hästi läbi , tema on uus ja põnev ja ,et tal pole mind enam vajagi . Ma ei uskunud elusees , et ta tegelikult näeb mind läbi ,et ta tegelikult on teadlik mu tunnetest . Ma lootsin ,et ma olen piisavalt kinniseks muutunud aga ei . Ma ei suutnud leida endas ka seda julgust ,et talle kõik ausalt ära rääkida. Niisiis ma lihtsalt ootasin ja lootsin . Mis oli minust vale , sest ka mina hakaksin tajuma majas toimuvaid kummalisi asju , kasvõi see tänane kui elekter kadus ja need jooksusammud ja Sandra minesatmine , vot kõi see oli eriti creepy ...
Ricky
Kaks kummalist inimest , siinn Tsernobolis . Imelik , miks just see paik kuhu mittekeegi tulla ei taha . Tüdruku silmad täis kurbust ja kannatusi , poiss ka temal on midagi aga selelle ei oska ma päristäpselt praegu selgitust anda , võibolla kunagi hiljem .
Paar nädalat nende kahe inimese seltsis ja ma ei oska enam ilma nendeta elada . Üpris kummaline ma olen alati iseseisev olnud ja pole kunagi vajanud inimesi enda kõrvale , või ma lihtsalt ei tahtnud neid enda kõrvale ,sest alati kui oli keegi tegid nad mulle haiget .
Kummaline kui palju mõjus mulle just see tüdruk . Ta jutt oli nii mõistev ja pani alati mõtlema . Ka need sündmused mis temaga toimusid panid alatii mõtlema .
Mul oli tast kahju , aga ma teatsin ,et ta ei taha kaastunnet . Ta tahab kedagi vaid enda kõrvale kes mõistab .
Viimasel ajal on Henry täiesti ära pööranud . Ma ei saa üldse aru mis talle sisse on läinud . Ta on nii endassetõmbunud ja eemalolev niiet , me peame Sandraga teda pidevalt maa peale tagasi kutsuma . Oehh . Miks ta ometi ei räägi Sandrale äraa mis toimub .
We speak in different voices , but why don`t we say out what we thinking of !
Ma ei suutnud uskuda , et siin linnas võib leiduda keegi minu sarnane , keegi kes tõeliselt mõistab mind , keegi kes on koopia minust .
Tol päeval kui ma seda tüdrukut seal vanas laohoones nägin , tundsin ma midagi , mille sarnast pole ennem tundnud .
Ta tumedad juuksed , tema stiil , ta suured sinised silmad ja kerge meik mis raamis ta segaduses silmi . Ta oli nii kutsuv ,et ma ei suutnud vastu panna ja läksin taga rääkima . Alguses , oli kuidagi raske , tõesti väga vaevaline oli kuulata ta elu masendavaid külgi ja seda kuidas ta enesetappu teha tahtis .
Hiljem aga kui me veetsime iga päev koos ja olimegi lihtsalt niisama nagu hingesugulased , ta oli nagu jumala poolt unustatud kaksikõde . Me mõistsime üksteist puhtalt pilgust , niikaua kuni ...
Kuni mul tekkisid ta vastu sügavamad tunded , ma muutusin kinnisemaks ja tõmbusin eemale . Mulle tundus ,et ta saab Rickyga nii hästi läbi , tema on uus ja põnev ja ,et tal pole mind enam vajagi . Ma ei uskunud elusees , et ta tegelikult näeb mind läbi ,et ta tegelikult on teadlik mu tunnetest . Ma lootsin ,et ma olen piisavalt kinniseks muutunud aga ei . Ma ei suutnud leida endas ka seda julgust ,et talle kõik ausalt ära rääkida. Niisiis ma lihtsalt ootasin ja lootsin . Mis oli minust vale , sest ka mina hakaksin tajuma majas toimuvaid kummalisi asju , kasvõi see tänane kui elekter kadus ja need jooksusammud ja Sandra minesatmine , vot kõi see oli eriti creepy ...
Ricky
Kaks kummalist inimest , siinn Tsernobolis . Imelik , miks just see paik kuhu mittekeegi tulla ei taha . Tüdruku silmad täis kurbust ja kannatusi , poiss ka temal on midagi aga selelle ei oska ma päristäpselt praegu selgitust anda , võibolla kunagi hiljem .
Paar nädalat nende kahe inimese seltsis ja ma ei oska enam ilma nendeta elada . Üpris kummaline ma olen alati iseseisev olnud ja pole kunagi vajanud inimesi enda kõrvale , või ma lihtsalt ei tahtnud neid enda kõrvale ,sest alati kui oli keegi tegid nad mulle haiget .
Kummaline kui palju mõjus mulle just see tüdruk . Ta jutt oli nii mõistev ja pani alati mõtlema . Ka need sündmused mis temaga toimusid panid alatii mõtlema .
Mul oli tast kahju , aga ma teatsin ,et ta ei taha kaastunnet . Ta tahab kedagi vaid enda kõrvale kes mõistab .
Viimasel ajal on Henry täiesti ära pööranud . Ma ei saa üldse aru mis talle sisse on läinud . Ta on nii endassetõmbunud ja eemalolev niiet , me peame Sandraga teda pidevalt maa peale tagasi kutsuma . Oehh . Miks ta ometi ei räägi Sandrale äraa mis toimub .
We speak in different voices , but why don`t we say out what we thinking of !
Jan 25, 2011
Forever # 13
Siin ma olen , täiesti üksi , vaatan aknast langevaid vihmapiisku ja mõtlen elu üle järele .
Poisid olid läinud kuskile asju ajama . Ma küll ei oska ette kujutada mis siin linnas üldse ajada annab , siis pole nagu tegelt ka mittemidagi teha . Siin on 2 kohvikut , rahvamaja kus toimuvad mingid creepylt haiged üritused ja siis võib siit leida ka kino , milles mäidatakse vähemalt 2 aastat vanu filme .
Ma ei osanud enam elu ilma nendeta ette kujutada . Alles hiljuti seisin ma terve maailma ees ja pidin üksi toime tulema , aga nüüd on mul kaks poissi kes hoolivad ja siiralt aitavad mind kõigega .
Ma mõtlesin palju ka sellele mis selle majaga toimub . Ma teatsin ,et sünged toimingud pole siin veel kaugeltki läbi vaid need istuvad kuskil maja pimedaimas nurgas ja koguvad ainult tuure . Ma ei osanud ettegi kujutada millal on oodata suuremat lööki ja see ajas mull ausaltöeldes hirmu nahka .
See üksindus ja sombune ilm ajas mulle masenduse peale .
Ma otsustasin veidike loometööga tegeleda , peale vanemate surma ei kirjutanud ma enam jutte ega luuletusi ma ei joonistanud ega midagi . Ma olin selles tõsiselt hea , vähemalt kõik teised mulle nii ütlesid .
Ma ei teagi miks ma selle kõik pooleli just peale õnnetust jätsin , võibolla ma kartsin omam tundeid paberile panna , sest need tegin nii palju haiget . Igastahes täna ma proovin , ma joonistan midagi suurejoonelist .
Otsisin suure paberi ja hariliku ning hakkasin joonistama ...
Neli pikka tundi tööd .MA joonistasin suuresuure väljaku ja pingi kus istusime meie kolmekesti . Mina , Henry ja Ricky.
Kuulsin väisukse pauku . Võpatasin ja pillasin oma pliitsi maha . Tõstsin selle üles ja uurisin seda natuke . Siis aga kribasin kähku pildile allkirja ja asetasin selle lauale .
" Heyy tips ! "
Kuulsin tuttavat häält ja mu suu venis kõrvuni .Jooksin esikusse ja kallistasin mõelmat poissi
" Lõpuks ometi ! Kus kurdai kohas te kondasite . !?"
Ricky kortsutas kulmu ja küsis .
" Niii igatsesid meid siis ?"
Ma särasin nagu päike varahommikul
" Jaaa ! Mul oli retsilt igav nagu "
Ma ei saanud Henryst aru , ta oli tõsine nagu oleks midagi juhtunud .
" Henry , miks nii tõsine ?"
" Mina ? Tõsine ? Miasja ?"
Ta naeratas võltsilt , ma sain sellest tohutult hästi aru , et tegelikult oli midagi . Ma võisin isegu umbkaudu arvata , sest seee kurb säde ta silmades oli olnud seal juba pikemat aega . Ma kartsin ,et tal on tekkinud mu vastu tunded . Ma ei julgenud taga sellest kõigest rääkida . Ma võisin ju ka rängalt eksida . Nüüd otsisin ka mina momenti kus me jääksime kahekesti . Vaid mina ja tema ja meie mõtted .
" Sandra ! "
" Sorry , busy at the moment "
Me hakkasime naerma .
Kuid siis korraga ! Majast kadus elekter ja kõik oli kott pime ja treppilt hakkas kuulduma jooksusamme .
Ma sattusin paanikasse ja katsusin välisust , see oli lukus ! Fakkkk !
" appi Henry ! Kus sa oled?! "
Mul hakkasi pisarad voolama ja mu hingamine raskenes kuigi ma midagi ei näinud muutusid mu silmad häguseks ja ma kukkusin , mul oli valus tohutult valus .
" Sandra ! Sandra fakkkk ! tee silmad lahtii !"
Ma kuulsin kellegi paanilist häält aga ma ei suutnud ennast nii palju kokku võtta ,et ma suudaks silmad avada . Ma tundsin kellegi kätt oma külmas käed . Ma pigistasin seda õrnalt ,et märku anda ,et minuga on kõik okei .
" Fakk küll , tee simad lahti ja räägi meiega ! "
See oli Ricky .
Paotasin aeglaselt ja vaevaliselt silmi , Seal olid kaks tuttavat nägu , nägu mis kuulus Henryle tundus just see hetk nii ilus ja armas . Ta tumedad juuksed ja pikk tukk mis langes talle pidevalt vasakule silmale ning ta ilusad tumedad mustade ripsmetega raamitud silmad , mis olid hirmu täis . Ma tundsin see hetk , et toimub midagi , midagi mida ma varem pole tundnud .
Teine nägu mis oli natuke kaugemal , kitsam kui henri oma aga sammuti ka temal olid tumedad juuksed mis turritsid peast eemale . Tal olid sinised silmad . Nii ingellikud .
" Oled sa kombes ?"
Mu kuulmine hakkas taastuma ja ka pilk polnud enam udune ,ma tõusin istuli ja jälgisin poisse . Üks rohkem hirmul kui teine .
" Te oleks nagu tonti näinud "
Muigasin .
" Kuule , ega palju puudu polnud , need sammud ja elektri ära minek ja su minestamine andsidki kokku ühe suure tondi . "
Ma naeratasin , aga see oli võlts . Ma teatsin ,et hämarad sündmused hakkavad jälle tuure koguma . Ma polnud sugugi nii tugev kui alguses , mil siia kolisin . Ma pean tpime tulema ! Me peame toime tulema . Me mudame koos selle müstika siin paremaks .
Kõik läheb paremaks , kuangi pole hilja kõike muuta .
It`s not too late , It`s never too late ...
Poisid olid läinud kuskile asju ajama . Ma küll ei oska ette kujutada mis siin linnas üldse ajada annab , siis pole nagu tegelt ka mittemidagi teha . Siin on 2 kohvikut , rahvamaja kus toimuvad mingid creepylt haiged üritused ja siis võib siit leida ka kino , milles mäidatakse vähemalt 2 aastat vanu filme .
Ma ei osanud enam elu ilma nendeta ette kujutada . Alles hiljuti seisin ma terve maailma ees ja pidin üksi toime tulema , aga nüüd on mul kaks poissi kes hoolivad ja siiralt aitavad mind kõigega .
Ma mõtlesin palju ka sellele mis selle majaga toimub . Ma teatsin ,et sünged toimingud pole siin veel kaugeltki läbi vaid need istuvad kuskil maja pimedaimas nurgas ja koguvad ainult tuure . Ma ei osanud ettegi kujutada millal on oodata suuremat lööki ja see ajas mull ausaltöeldes hirmu nahka .
See üksindus ja sombune ilm ajas mulle masenduse peale .
Ma otsustasin veidike loometööga tegeleda , peale vanemate surma ei kirjutanud ma enam jutte ega luuletusi ma ei joonistanud ega midagi . Ma olin selles tõsiselt hea , vähemalt kõik teised mulle nii ütlesid .
Ma ei teagi miks ma selle kõik pooleli just peale õnnetust jätsin , võibolla ma kartsin omam tundeid paberile panna , sest need tegin nii palju haiget . Igastahes täna ma proovin , ma joonistan midagi suurejoonelist .
Otsisin suure paberi ja hariliku ning hakkasin joonistama ...
Neli pikka tundi tööd .MA joonistasin suuresuure väljaku ja pingi kus istusime meie kolmekesti . Mina , Henry ja Ricky.
Kuulsin väisukse pauku . Võpatasin ja pillasin oma pliitsi maha . Tõstsin selle üles ja uurisin seda natuke . Siis aga kribasin kähku pildile allkirja ja asetasin selle lauale .
" Heyy tips ! "
Kuulsin tuttavat häält ja mu suu venis kõrvuni .Jooksin esikusse ja kallistasin mõelmat poissi
" Lõpuks ometi ! Kus kurdai kohas te kondasite . !?"
Ricky kortsutas kulmu ja küsis .
" Niii igatsesid meid siis ?"
Ma särasin nagu päike varahommikul
" Jaaa ! Mul oli retsilt igav nagu "
Ma ei saanud Henryst aru , ta oli tõsine nagu oleks midagi juhtunud .
" Henry , miks nii tõsine ?"
" Mina ? Tõsine ? Miasja ?"
Ta naeratas võltsilt , ma sain sellest tohutult hästi aru , et tegelikult oli midagi . Ma võisin isegu umbkaudu arvata , sest seee kurb säde ta silmades oli olnud seal juba pikemat aega . Ma kartsin ,et tal on tekkinud mu vastu tunded . Ma ei julgenud taga sellest kõigest rääkida . Ma võisin ju ka rängalt eksida . Nüüd otsisin ka mina momenti kus me jääksime kahekesti . Vaid mina ja tema ja meie mõtted .
" Sandra ! "
" Sorry , busy at the moment "
Me hakkasime naerma .
Kuid siis korraga ! Majast kadus elekter ja kõik oli kott pime ja treppilt hakkas kuulduma jooksusamme .
Ma sattusin paanikasse ja katsusin välisust , see oli lukus ! Fakkkk !
" appi Henry ! Kus sa oled?! "
Mul hakkasi pisarad voolama ja mu hingamine raskenes kuigi ma midagi ei näinud muutusid mu silmad häguseks ja ma kukkusin , mul oli valus tohutult valus .
" Sandra ! Sandra fakkkk ! tee silmad lahtii !"
Ma kuulsin kellegi paanilist häält aga ma ei suutnud ennast nii palju kokku võtta ,et ma suudaks silmad avada . Ma tundsin kellegi kätt oma külmas käed . Ma pigistasin seda õrnalt ,et märku anda ,et minuga on kõik okei .
" Fakk küll , tee simad lahti ja räägi meiega ! "
See oli Ricky .
Paotasin aeglaselt ja vaevaliselt silmi , Seal olid kaks tuttavat nägu , nägu mis kuulus Henryle tundus just see hetk nii ilus ja armas . Ta tumedad juuksed ja pikk tukk mis langes talle pidevalt vasakule silmale ning ta ilusad tumedad mustade ripsmetega raamitud silmad , mis olid hirmu täis . Ma tundsin see hetk , et toimub midagi , midagi mida ma varem pole tundnud .
Teine nägu mis oli natuke kaugemal , kitsam kui henri oma aga sammuti ka temal olid tumedad juuksed mis turritsid peast eemale . Tal olid sinised silmad . Nii ingellikud .
" Oled sa kombes ?"
Mu kuulmine hakkas taastuma ja ka pilk polnud enam udune ,ma tõusin istuli ja jälgisin poisse . Üks rohkem hirmul kui teine .
" Te oleks nagu tonti näinud "
Muigasin .
" Kuule , ega palju puudu polnud , need sammud ja elektri ära minek ja su minestamine andsidki kokku ühe suure tondi . "
Ma naeratasin , aga see oli võlts . Ma teatsin ,et hämarad sündmused hakkavad jälle tuure koguma . Ma polnud sugugi nii tugev kui alguses , mil siia kolisin . Ma pean tpime tulema ! Me peame toime tulema . Me mudame koos selle müstika siin paremaks .
Kõik läheb paremaks , kuangi pole hilja kõike muuta .
It`s not too late , It`s never too late ...
Jan 11, 2011
Forever #12
Ma lihtsalt ei saanud enam mitte sittagi aru . Ma tõesti ei saanud . Ma vajasin vastuseid , neid ma ei saanud .
Paistis , et mu kummituste lossis , olid asjad päriselt maha rahunenud , peale Henry tulekut polnud enam midagi toimunud . Ma polnud kuulnud kriipivaid helisid , lapse nuttu ega midagi . Arinast polnud ma juba kuu aega midagi kuulnud .Aga asjad kiskusid veel kahtlasemaks .
Minust , Henryst ja Rickyst olid saanud pea kolm lahutamatut sõpra . Me veetsime iga päeva koos , lahendades müsteeriume ja niisama mängides mõnd lauamängu , vaadates filme või siis kuulates muusikat . Tundus , et elu oli heal järjel ja enam paremini ei saanudki .
Siiski , ma ei osanud seletada seda , mis minu ja Henry vahel toimus . Viimasel ajal oli ta muutunud justkui ma ei tea milleks . Ta nagu sõltus minust ja üritas iga hinna eest otsida hetke millal me kahekesti jääme . Ricky oli nagu tema silmis üleliigne . Ta ei öelnud seda kunagi , aga ma tundsin seda .
Ma polegi rääkinud . Kui ma olin kuskil 14 aastane , kui ma ei eksi , siis avastasin ma enda üllatuseks , et olles inimesega koos päev , isegi paar tundi suheldes temaga ja vaadates ta käitumist , võisin ma öelda täpse iseloomustuse tema kohta . Minu jaoks polnud probleemi inimestega suhtlemisel , ma oskasin inimestega just enda tahtmist mööda manipuleerida ja panna neid tegem ajust seda mida mina tahan . Ma ei kasutanud seda oskust just tihti .
Ja teine mis ma enda juures natuke hiljem avastasin , oli tohutu anne inimeste plaane läbi näha , ma peaaegu , et lugesin nende mõteid .
Ma peaks ütlema , et mul on tõsiseid raskusi mõtete kirja panemisel . Ma lihtsalt ei oska seda väga hästi teha . Ma luban , et edaspidi teen seda paremini . Ma saan hakkama , alati olen saanud kui kõvasti tahtnud olen .
Aga igastahes , ma jäin pooleli selle Henry värgi juures . MA ei julgenud taga isegi rääkida sellest , me elasime ju põhimõtteliselt koos , ta oli suht 24/7 minu juures , kuigi ta enda korter seisis täiesti tühjana . Mul oli sellest ainult hea meel , et sain kellegiga koos selles majas olla .
"Kuule , Sandra !"
Võpatasin , ma olin ilmselt väga sügavalt mõteisse jäänud , sest tavaliselt ei pea nad mu tähelepanu saamiseks kätega vehkima ja mind hüüdma .
" Mh ? " Vaatasin kord ,Rickyt kord Henryt ja tegin silmad suureks .
" Misasjadest sina mõtled ,et sa sudad süveneda koheselt . Nagu nii ,et keegi ei suuda sind segada ka ."
"Ah , misasja ? Ma polnud süvenenud , ihtsalt korra , eemn kuidas öelda , olin emmal , nagu msnis vaata ." Turtsatasin "Saaad ju aru küll mis ma mõtlen "
Mõlemad poisid turtsatasid ja Ricky mainis sarkastiliselt .
" Anna siis märku järgmine kord kui "Eemale" lähed . Ja äkki tahad sa meileka oma saljaasest austajast rääkida ?"
Ma kujutan ette kkui loll nägu mul võis too hetk peas olla .
"Mis mõttes nagu ?! Poisid mul EI saa olla tei ees saladusi , ma olen suht 24/7 teiega ja ma võin teile kinnitada , et ei käi öösel mõne kummitus nunnuga kohtamas"
See lause ajas meid kõiki nii naerma .
Kõik oli justkui hea uni , ma kartsin väga , väga ,et see kaob kõik varsti . Miski nagu andis sellest märku . Võibolla mu alateadvus võimidagi sellist . Lihtsalt , mittemiski hea ei kesta mittekunagi igavesti . See oli nagu kõikumatu Neowtoni seadus mida lihtsalt ei anna ümber lükata .
Igavest õnne pole kuskil , seda ei maksa isegimitte otsida ...
Paistis , et mu kummituste lossis , olid asjad päriselt maha rahunenud , peale Henry tulekut polnud enam midagi toimunud . Ma polnud kuulnud kriipivaid helisid , lapse nuttu ega midagi . Arinast polnud ma juba kuu aega midagi kuulnud .Aga asjad kiskusid veel kahtlasemaks .
Minust , Henryst ja Rickyst olid saanud pea kolm lahutamatut sõpra . Me veetsime iga päeva koos , lahendades müsteeriume ja niisama mängides mõnd lauamängu , vaadates filme või siis kuulates muusikat . Tundus , et elu oli heal järjel ja enam paremini ei saanudki .
Siiski , ma ei osanud seletada seda , mis minu ja Henry vahel toimus . Viimasel ajal oli ta muutunud justkui ma ei tea milleks . Ta nagu sõltus minust ja üritas iga hinna eest otsida hetke millal me kahekesti jääme . Ricky oli nagu tema silmis üleliigne . Ta ei öelnud seda kunagi , aga ma tundsin seda .
Ma polegi rääkinud . Kui ma olin kuskil 14 aastane , kui ma ei eksi , siis avastasin ma enda üllatuseks , et olles inimesega koos päev , isegi paar tundi suheldes temaga ja vaadates ta käitumist , võisin ma öelda täpse iseloomustuse tema kohta . Minu jaoks polnud probleemi inimestega suhtlemisel , ma oskasin inimestega just enda tahtmist mööda manipuleerida ja panna neid tegem ajust seda mida mina tahan . Ma ei kasutanud seda oskust just tihti .
Ja teine mis ma enda juures natuke hiljem avastasin , oli tohutu anne inimeste plaane läbi näha , ma peaaegu , et lugesin nende mõteid .
Ma peaks ütlema , et mul on tõsiseid raskusi mõtete kirja panemisel . Ma lihtsalt ei oska seda väga hästi teha . Ma luban , et edaspidi teen seda paremini . Ma saan hakkama , alati olen saanud kui kõvasti tahtnud olen .
Aga igastahes , ma jäin pooleli selle Henry värgi juures . MA ei julgenud taga isegi rääkida sellest , me elasime ju põhimõtteliselt koos , ta oli suht 24/7 minu juures , kuigi ta enda korter seisis täiesti tühjana . Mul oli sellest ainult hea meel , et sain kellegiga koos selles majas olla .
"Kuule , Sandra !"
Võpatasin , ma olin ilmselt väga sügavalt mõteisse jäänud , sest tavaliselt ei pea nad mu tähelepanu saamiseks kätega vehkima ja mind hüüdma .
" Mh ? " Vaatasin kord ,Rickyt kord Henryt ja tegin silmad suureks .
" Misasjadest sina mõtled ,et sa sudad süveneda koheselt . Nagu nii ,et keegi ei suuda sind segada ka ."
"Ah , misasja ? Ma polnud süvenenud , ihtsalt korra , eemn kuidas öelda , olin emmal , nagu msnis vaata ." Turtsatasin "Saaad ju aru küll mis ma mõtlen "
Mõlemad poisid turtsatasid ja Ricky mainis sarkastiliselt .
" Anna siis märku järgmine kord kui "Eemale" lähed . Ja äkki tahad sa meileka oma saljaasest austajast rääkida ?"
Ma kujutan ette kkui loll nägu mul võis too hetk peas olla .
"Mis mõttes nagu ?! Poisid mul EI saa olla tei ees saladusi , ma olen suht 24/7 teiega ja ma võin teile kinnitada , et ei käi öösel mõne kummitus nunnuga kohtamas"
See lause ajas meid kõiki nii naerma .
Kõik oli justkui hea uni , ma kartsin väga , väga ,et see kaob kõik varsti . Miski nagu andis sellest märku . Võibolla mu alateadvus võimidagi sellist . Lihtsalt , mittemiski hea ei kesta mittekunagi igavesti . See oli nagu kõikumatu Neowtoni seadus mida lihtsalt ei anna ümber lükata .
Igavest õnne pole kuskil , seda ei maksa isegimitte otsida ...
Jan 4, 2011
Forever #11
"Naise elu lõppes sellega , et ta poos ennast ülesse . Mehe surnukeha leiti hiljem nende majast , kummalisel kombel pööningult . keegi ei oska sellele seletust anda . Mees suri südameatakki . Just kui oleks miski ta surnuks ehmatanud . "
Ta vaikis . Ma oleksin tahtnud talt veel palju küsida , aga ma olin selleks liiga arg .
Henry kergitas kulmu ja küsis kahtleval toonil.
" Mis teeb selle naise , vaim , deemon võimisiganes see ka poleks koolis ? "
Kummaline kutt heitis talle vihkava pilgu .
" Sellele küsimusele otsin ma isegi alles vastust . Ma olen pidanud läbi käima ränga tee , et teada saada kõike selle pere kohta . "
Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja otsustasin küsida , kas ta teab midagi sellest mis toimub minu majas .
" Mul on seda imelik küsida , aga ega sa ei ole kuulnud midagi sündmustest , linna äärses valges tondilossis?"
Ta oleks muttus otsekohe. Ta silmadesse süttis elujõud , just nagu narkomaanil , kes oli just saanud elupäästva annuse oma lemmiknarkootikumi.
" Ma olen pikka aega uurinud seda , aga vastusteta . Ma tean ainult et seal oli pere "Andropof" . Laps nimega Arina ja , et ta kadus jäljetult ning sama moodi ka Lapse ema ja lõpuks ka abikaasa . "
vaatasin maha , ma polnud sugugi edasi jõudnud oma küsimustega .Ikka see sama nullpunkt , mida ma nii väga vihkasin .
Vahtisin morilt tänaval kõndivaid inimesi . Neid halle elust tühje maju ja mõtlesin korraks katastroofile mis aastakümmneid tagasi siin toimus . Äkki mõjutas see kuidagi perekonda ? Kust saada edaspidi vastuseid ? Millest alustada ?
Ma ei teadnud vastus ja just see mind nii võrd masendaski . Nõme oli ka see , et Henry oli mul palju külas käinud , aga polnud kunagi maja juures tajunud midagi kummalist või midagi vale . Mis oli kahtlane , kui mina samal ajal tajusin raskeid kukkumisi kuskilt lae alt , või teiselt korruselt . Ma ei saanud päris täpselt aru , kus ja kuidas see toimus . Ka Arina polnud endast juba mõnda aega märku andnud.
Ma ei teadnud , mida see kõik tähendama pidi .
" Ou , tukkuma jäid vä ?"
Henry togis mind , nagu tal ikka kombeks .
" ah , misasja ? Ei ?"
Vaatasin enda ümber , kummaline poiss oli kadunud , ilma ,et ma oleksin sellest aru saanud . Ja ma ei teagi miks Henry veel minuga seal istus .Ju siis viisakusest või millest iganes ...
Ma olin nii hajevil . Tänane oli mulle kuidagi raskelt mõjunud . Kõike oli niii raske seletada . Oma mõtetest rääkida , need olid sama segased kui mu kõik kirja pandud tekst .
Ma ei saanud aru mida Henry mu kõrval rääkis , noogutasin vaid tuimalt kaasa .
Ma sain ainult nii palju aru , et ta kavatses täna minu juures ööbida , et vaadata kas ösel tajub midagi kummmalist .
" Mis sul täna on ? Sa oled tuim nagu kala , ja peale seda kohvikut , sa pole midagi peale "mhmh ja mkmk" öelnud . Kas sa jäid haigetks , või painab ka sind mõni kuri deemon ?"
vaatasin teda tusasel pilgul , ja sel hetkel polnud ma naguise m ma ei mõelnud seda ja ma ei tahtnud midagi öelda aga ometi tegin seda .
" Ära naljata deemonitega , see maksab sulle veel kurjalt kätte ! "
Raputasin pead ja olin paanikas .
" MA EI ÖELNUD SEDA HENRY ! "
Ta oli sama paanikas.
" see polnud sinu häälgi ! "
Ja nii me istusime ja vaatasime üksteist paanikas . . .
Ta vaikis . Ma oleksin tahtnud talt veel palju küsida , aga ma olin selleks liiga arg .
Henry kergitas kulmu ja küsis kahtleval toonil.
" Mis teeb selle naise , vaim , deemon võimisiganes see ka poleks koolis ? "
Kummaline kutt heitis talle vihkava pilgu .
" Sellele küsimusele otsin ma isegi alles vastust . Ma olen pidanud läbi käima ränga tee , et teada saada kõike selle pere kohta . "
Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja otsustasin küsida , kas ta teab midagi sellest mis toimub minu majas .
" Mul on seda imelik küsida , aga ega sa ei ole kuulnud midagi sündmustest , linna äärses valges tondilossis?"
Ta oleks muttus otsekohe. Ta silmadesse süttis elujõud , just nagu narkomaanil , kes oli just saanud elupäästva annuse oma lemmiknarkootikumi.
" Ma olen pikka aega uurinud seda , aga vastusteta . Ma tean ainult et seal oli pere "Andropof" . Laps nimega Arina ja , et ta kadus jäljetult ning sama moodi ka Lapse ema ja lõpuks ka abikaasa . "
vaatasin maha , ma polnud sugugi edasi jõudnud oma küsimustega .Ikka see sama nullpunkt , mida ma nii väga vihkasin .
Vahtisin morilt tänaval kõndivaid inimesi . Neid halle elust tühje maju ja mõtlesin korraks katastroofile mis aastakümmneid tagasi siin toimus . Äkki mõjutas see kuidagi perekonda ? Kust saada edaspidi vastuseid ? Millest alustada ?
Ma ei teadnud vastus ja just see mind nii võrd masendaski . Nõme oli ka see , et Henry oli mul palju külas käinud , aga polnud kunagi maja juures tajunud midagi kummalist või midagi vale . Mis oli kahtlane , kui mina samal ajal tajusin raskeid kukkumisi kuskilt lae alt , või teiselt korruselt . Ma ei saanud päris täpselt aru , kus ja kuidas see toimus . Ka Arina polnud endast juba mõnda aega märku andnud.
Ma ei teadnud , mida see kõik tähendama pidi .
" Ou , tukkuma jäid vä ?"
Henry togis mind , nagu tal ikka kombeks .
" ah , misasja ? Ei ?"
Vaatasin enda ümber , kummaline poiss oli kadunud , ilma ,et ma oleksin sellest aru saanud . Ja ma ei teagi miks Henry veel minuga seal istus .Ju siis viisakusest või millest iganes ...
Ma olin nii hajevil . Tänane oli mulle kuidagi raskelt mõjunud . Kõike oli niii raske seletada . Oma mõtetest rääkida , need olid sama segased kui mu kõik kirja pandud tekst .
Ma ei saanud aru mida Henry mu kõrval rääkis , noogutasin vaid tuimalt kaasa .
Ma sain ainult nii palju aru , et ta kavatses täna minu juures ööbida , et vaadata kas ösel tajub midagi kummmalist .
" Mis sul täna on ? Sa oled tuim nagu kala , ja peale seda kohvikut , sa pole midagi peale "mhmh ja mkmk" öelnud . Kas sa jäid haigetks , või painab ka sind mõni kuri deemon ?"
vaatasin teda tusasel pilgul , ja sel hetkel polnud ma naguise m ma ei mõelnud seda ja ma ei tahtnud midagi öelda aga ometi tegin seda .
" Ära naljata deemonitega , see maksab sulle veel kurjalt kätte ! "
Raputasin pead ja olin paanikas .
" MA EI ÖELNUD SEDA HENRY ! "
Ta oli sama paanikas.
" see polnud sinu häälgi ! "
Ja nii me istusime ja vaatasime üksteist paanikas . . .
Jan 1, 2011
Forever #10
Päev venis nagu tatt . Iga tund oli igav ja tundus nagu oleksin ma uuesti 9 klassis . Ma jälgisin vaid salapärast poissi kes pidi meile rääkima mis toimub . Ka tema hetis mulle vahel üksikuid pilke .
" Mis sa vaatad seda poissi koguaeg ?" Tögas Henry .
" Ma ei tea , ta tundub nii salapärane . Miski on justkui väga kahtlane . Kas sa pole tähele pannud , et ta sarnaneb oma stiililt ja kõigelt vägagi meile , hästi erinev teistest ."
Ta mõtles hetke .
" Jah , ma mõtlesin seda ise ka , aga võibolla on ta ka kuskilt välismaalt siia kolinud ."
"Täitsa võimalik ."
Vaatasin närviliselt kella ja toksisin pliiatsiga vastu lauda . Jälle ma nägin seda naist , ta jõllitas ainiti mind . Toksisin Henryt ja näitasin näpuga tema suunas . Henry silmad läksid suureks ja ta ehmus ilmselgelt .
Pigistasin silmad kinni ja tundsin jälle seda rõhuvat valu rinnus mis ei lasknud mul hingata .
Avasin silmad ja nägin , et kummaline kutt vaatas mind , ka tema silmadest kumas hirmu , aga see oli allasurutud . Henry vaatas mulle murelikult otsa . Ta ei öelnud midagi ...
Kell helises ja päev oli läbi saanud , omale kummalisel kombel võtsin ma koti ja jooksin klassist välja , mööda hallidest kogudest , et saaks ainult välja . Siit ära , mul oli tohutult raske hingata . Jõudsin kooli ette pingile ja prantsatasin sinna istuma . Ma ahmisin õhku . Ma ei pannud tähelegi , et Henry oli mulle järgi jooksnud ja ei saanud mittemidagi aru .
" Sandra ! Mis sulle sisse läks ?" Ta rapiutas mind . Kõik muutus häguseks , pilt jooksis keskelt kokku ja muutus mustaks . Ma tahtsin vett , suu kuivas . Kuigi õues polnud palav ega midagi . Tuul käis kehast läbi . Ma vist minestasin või midagi taolist . Kui ma silmad uuesti avasin vaatasid mulle vastu kaks nägu . Paaniline Henry oma ja see kummaline kutt .
" Sandraa ! Mis ometi lahti on ?"
pilgutasin silmi aga vastasin
" Kõik on täiesti korras , miks sa arvad , et midagi valesti on ?"
" Halloo ! Sa jooksid just minema nagu oleksid eluja surma vahel . Sa minestasid ja sa tahad väita ,, et kõik on korras ?"
Miks ta küll nii palju hoolis , ta ei tea mind mitte kauem kui 2 nädalat .
" Ma ausalt , ei tea mis on . "
Peale kerget toimumist avastasin ma , et lisaks kõigele ma lebasin ta käte vahel , mis oli tohutult kohatu . Tõusin kohe püsti ja vaatasin kutti kes meid jälgis .
" Kas tahate siis kuulda mis toimub või ei ?"
Ta hääles kostus sarkasmi ja tüdimust .
" Jah tahame , kuhu me lähme ?"
Vastas Henry varastades mult sõnad suust , nagu tal ikka kombeks .
" Lähme kohvikusse mis asub siit ümber nurga."
Läksime vaikides pikale kõhnale poisile järgi . Kohvik millesse ta meid viis ei olnud palju ütlev . Seal istusid haisvad rasvaste juustega vanamehed, kes vahtisid igat kahel jalal käivat tissidega olendit nagu nikunälgasnaksitrallid . Jube , kuidas ma vihkasin neid . Mul käis värin üle keha ja ma sammusin ainult poistele järgi , kes istusid kohviku kõige pimedasse nurka .
Istusin ka nende juurde ja olin valmis kuulama kõike mis kummalisel tüübil öelda on .
Ta hingas sügavalt sisse .
" nagu ma aru saan olete turistid nagu mina . Ma kolisin siia eelmisel aastal , kui kummaline kokkusattumus aga kajust eestist . Otsides kõikvõimalike asju mida pole võimalik mõistusega seletada . Niisiis siit ma need ka leidsin . Ilmselgelt painab teid mõelmaid küsimus , kes /mis oli see keda te pidevalt tundides nägite ja miks ma ei soovita kooli peale kondama minna ..."
Ta mõtles hetke ja tellis ettekandjalt ühe vee .
" See keda te nägite ta nimi on Ielena Merzikans . Teda vaevas kunagi deemon , kes hävitas ta elu vaikselt . Kuid siis leidis naine endale mehe , kellega ta elas koos 10 aastat , mees teadis deemonist ja nasega toimuvast , üritas naist päästa selle küüsist aga see tegi asja ainult hullemaks ...
" Mis sa vaatad seda poissi koguaeg ?" Tögas Henry .
" Ma ei tea , ta tundub nii salapärane . Miski on justkui väga kahtlane . Kas sa pole tähele pannud , et ta sarnaneb oma stiililt ja kõigelt vägagi meile , hästi erinev teistest ."
Ta mõtles hetke .
" Jah , ma mõtlesin seda ise ka , aga võibolla on ta ka kuskilt välismaalt siia kolinud ."
"Täitsa võimalik ."
Vaatasin närviliselt kella ja toksisin pliiatsiga vastu lauda . Jälle ma nägin seda naist , ta jõllitas ainiti mind . Toksisin Henryt ja näitasin näpuga tema suunas . Henry silmad läksid suureks ja ta ehmus ilmselgelt .
Pigistasin silmad kinni ja tundsin jälle seda rõhuvat valu rinnus mis ei lasknud mul hingata .
Avasin silmad ja nägin , et kummaline kutt vaatas mind , ka tema silmadest kumas hirmu , aga see oli allasurutud . Henry vaatas mulle murelikult otsa . Ta ei öelnud midagi ...
Kell helises ja päev oli läbi saanud , omale kummalisel kombel võtsin ma koti ja jooksin klassist välja , mööda hallidest kogudest , et saaks ainult välja . Siit ära , mul oli tohutult raske hingata . Jõudsin kooli ette pingile ja prantsatasin sinna istuma . Ma ahmisin õhku . Ma ei pannud tähelegi , et Henry oli mulle järgi jooksnud ja ei saanud mittemidagi aru .
" Sandra ! Mis sulle sisse läks ?" Ta rapiutas mind . Kõik muutus häguseks , pilt jooksis keskelt kokku ja muutus mustaks . Ma tahtsin vett , suu kuivas . Kuigi õues polnud palav ega midagi . Tuul käis kehast läbi . Ma vist minestasin või midagi taolist . Kui ma silmad uuesti avasin vaatasid mulle vastu kaks nägu . Paaniline Henry oma ja see kummaline kutt .
" Sandraa ! Mis ometi lahti on ?"
pilgutasin silmi aga vastasin
" Kõik on täiesti korras , miks sa arvad , et midagi valesti on ?"
" Halloo ! Sa jooksid just minema nagu oleksid eluja surma vahel . Sa minestasid ja sa tahad väita ,, et kõik on korras ?"
Miks ta küll nii palju hoolis , ta ei tea mind mitte kauem kui 2 nädalat .
" Ma ausalt , ei tea mis on . "
Peale kerget toimumist avastasin ma , et lisaks kõigele ma lebasin ta käte vahel , mis oli tohutult kohatu . Tõusin kohe püsti ja vaatasin kutti kes meid jälgis .
" Kas tahate siis kuulda mis toimub või ei ?"
Ta hääles kostus sarkasmi ja tüdimust .
" Jah tahame , kuhu me lähme ?"
Vastas Henry varastades mult sõnad suust , nagu tal ikka kombeks .
" Lähme kohvikusse mis asub siit ümber nurga."
Läksime vaikides pikale kõhnale poisile järgi . Kohvik millesse ta meid viis ei olnud palju ütlev . Seal istusid haisvad rasvaste juustega vanamehed, kes vahtisid igat kahel jalal käivat tissidega olendit nagu nikunälgasnaksitrallid . Jube , kuidas ma vihkasin neid . Mul käis värin üle keha ja ma sammusin ainult poistele järgi , kes istusid kohviku kõige pimedasse nurka .
Istusin ka nende juurde ja olin valmis kuulama kõike mis kummalisel tüübil öelda on .
Ta hingas sügavalt sisse .
" nagu ma aru saan olete turistid nagu mina . Ma kolisin siia eelmisel aastal , kui kummaline kokkusattumus aga kajust eestist . Otsides kõikvõimalike asju mida pole võimalik mõistusega seletada . Niisiis siit ma need ka leidsin . Ilmselgelt painab teid mõelmaid küsimus , kes /mis oli see keda te pidevalt tundides nägite ja miks ma ei soovita kooli peale kondama minna ..."
Ta mõtles hetke ja tellis ettekandjalt ühe vee .
" See keda te nägite ta nimi on Ielena Merzikans . Teda vaevas kunagi deemon , kes hävitas ta elu vaikselt . Kuid siis leidis naine endale mehe , kellega ta elas koos 10 aastat , mees teadis deemonist ja nasega toimuvast , üritas naist päästa selle küüsist aga see tegi asja ainult hullemaks ...
Subscribe to:
Posts (Atom)