Forever #20

Kas ma olengi hull ? Kujutan ma tõesti endale kõike ette ?
ei , no see i saa võimalik olla ,et kolm inimest samal ajal hulluks lähevad , seega on nendel mentidel endil midagi tõsiselt viga . Tegelikult nad ju raudselt teavad milles asi on .

Ma seisin oma maja ees just nagu esimest korda , mind valdas täpselt sama tunne ,ainult selle vahega , et nüüd ma teadsin mis on selle pimeduse ja õuduse põhjuseks mis , lausa kiirgasid välja nendest akendest .

"Sandra ! Mis sa siin teed ?"
Henry oli väga üllatunud . Ricky nägu oli umbes samasugune ja see ajas mind veidike naerma .
" Ma mõtlesin ,et ma ikkagi aitan selle asja siin ära lahendada , ma ei saa seal korteris just palju targemaks . Kusjuures , ma käisin politsei jaoskonnas ,et saada veidike rohkem infot . Mingi vana paks ment ütles ,et see on tsiviilisikutele keelatud ja kõik ,ainuke vastus mis ma sain oli see ,et sama aastanumbri sees millal läks kaduma Arina , läks kaduma ka vägväga palju teisi inimesi , kelle laipu ei leitud ega midagi ."
"Järelikult , peavad need laibad ikka siin majas veel olema ?"
Henry nägu tõmbas kaameks .
"Ma ei taha laipu näha !"
Hakkasin naerma ,
"Usu mind , sa oled kümmekorda hullematki juba näinud , kui need kõdunenud laibad mille me ilmselt varsti siitkuskilt leiame ."
"Prghhh , jube ."
Ta väristas õlgu , nii minulik mõtlesin .
" Kuuule Sandra , tuled sisse ka ? Me tahaks sullle midagi näidata . Me leidsime selle aga päris kahekesti ei julgenud sinna minna."
Ma mõtlesin hetke , kas lähen sisse ja riskin enda ja poiste eludega . No , samas me oleme selle teekonna juba ette võtnud ja paistab ,et meil ei jää tõesti muud üle .
"No lähme siis vaatame selle asja üle ."
Võtsin Henryilt kindluse mõttes käest kinni ja pigistasin seda .Ta vaid naeratas armsalt ja me sammusime edasi .
" Mille te leidsite ?"
"Keldri ukse võimidgai taolist , aga see on väga imeliku koha peal . "
"Hmm , okei "
Läksime mingist trepist alla , Ja seal see oli Suur uks , imelik ,et sellise koha peale selline uks pandud olid , ukse kõrval olid mõelmal pool küünlad , keerukad puidust nikerdatud kujutised , ma olin neid kuskil käinud aga hetkel ei meenu kus . Niisiis , ust avades vaatas meile vastu vaid pimedus . Otsustasime ukse juures olevad küünlad põlema anna ,et midagi rohkem näha .
Süüdanud küünlad hakkasime edasi sammuma , seal ruumis oli väga külm .
" Imelik , veel rohkem küünlaid ? Misasja see mees siin tegi ?" "
HEnr tegi ettepaneku minna pedofiili jälgedes ja süüdata kõik küünlad mis mööda koridori kulgesid . Valgus tulvad tuppa Seintele oilid maalitud pentagrammid , iga küünla kohale üks .
Lõpuks jõudsime mingisuguse ohverdus paigani või midagi sellist . Seal seisis üks suur pentagramm , verega maalitud , paljupalju küünlaid ja muid nipsasjakesi . Seest tõmbas kõik kõhedaks .
" Kas see mees oli satanist võimidagi ?"
Me noogutasime Rickyga vaid pead , samas oli see koridor isenenesest väga ilus , aga kui mõelda sellele , mis seal tegelikult tehti ,kadus selle ilu koheselt .
" Kas te arvate ,et laibad võivad kõik siin olla ?"
" No loogiliselt , vist peaks olema kui see on see "Ohverduspaik" võikuidas iganes see haige mees seda kohta ei kutsunud ."
Mind valdas hirmujudin kui mõtlesin sellele , kas see mees võis oma tütre ka mingile satanistile ohverdada . Haige mees , väga haige mees ...
" Kas te kavatsete need laibad kohe täna ülesse otsida ?"
" Ole nüüd , ma arvan ,et kõikepealt me peaks sisiki kuidagi teada saama , millega see mees siin tegeles ja millised nägid välja tema rituaalid ."
" Jah sul on õigus , otsime parem mingeid paberile märgitud asju ."

Kõndisin ohvrikoha keskele ja seisin seal hetke , mind valdas järsku mingi löök või tõuge , ma ei oska sellele täpset nimetust anda aga see sundis mind kummardama ja nägema midagi , mida teised vist ei oleks tohtinud näha .Põrnitsesin enda ette ja nägin mingit pentagrammi kujuga nuppu , vajutasin seda . Kuuldus kerget mürinat ja seina sees avanes peidik . Sealt tuli välja mingisugune kirst , sümbolid olid kõik samad nagu olid ustel olnud .
Võtsin kirstu kätte ja järgnesin kiiresti poistele kes olid peaaegu uksest väljas juba . Ma jooksin ,sest ma kartsin sinna üksi jääda , mu hirm oli reaalselt väga suur , ma polnud enam see kes olin varem , mu julgus oli täiesti taandunud . Kogu see lugu keeras mu psühhika täiesti paigast ära .

Don`t be supprised when things arent , what they sopose to be .

Forever #19

Mida ma teen ?
Ma pole see kes olin varem .
Laman lumel suus suits.
Varem poleks ma nii teinud .
Mida ma teen ?
Kes ma selline olen ?
Minust on saanud koletis .
Ma laman lumen ja joon rummi .
Varem ma nii ennast ei hävitanud .

Kes ma olen ?
Kuhu kadus tüdruk ,kes nautis elu ?
Mis taga juhtus ?
Mina tean!
Talle tehti palju haiget , see muutis ta selliseks , kes ta on praegu .
Külm , vihane , ükskõikne ,pettunud.
Ta vihkab elu .
Siin ma laman sellel jäisel lumel , tõmban suitsu ja joon rummi ning hävitan elu.

Mida ma loodan ?
Ma tahan olla see kes olin varem.
Rõõmsameelne , reibas ja muretu.
Mulle ei meeldi olla see kes olen...
Ma ei taha hävitada ennast.
Ma tahan nautida elu .
Ma tahan elu ilma valuta !
Ma tahan ,et mul oleks hea .
Tahan olla see kes olin ...
Muretu ja nautida elu .


Mu haigus möödus . Aknast avanes ilus pilt . Sadas suuri lumehelbeid , mis katsid maa . Ma polnud kordagi käinud oma majas , oma kodus . Mind pani kripeldama see ,et Henry ja Ricky uurisid seda iga päev ja kammisid maja läbi . Nad olid avastanud ka kuuris tapalava . Nad olid leidnud ka vanu fotosid ja dokumente . Ka neile hakkas tunduma ,et Arina isa oli haige psühopaat kes , ahistas inimesi .
Ma tundsin ,et ma tahan aidata , aga ma polnud piisavalt julge ,et sinna tagasi minna .
Ma otsustasin neid kuidagi muud moodi aidata . Võtsin läpaka ja uurisin vanu ajalehe artikkleid ja kõik võimalike kummalisi kadumisi mis olid toimunud just selles rajoonis.
Ma ei leidnud muud , kui hulk lõpetamatta juhtumeid , polnud leitud ei laipa ega asitõendeid . Lihtsalt hulk kadunud inimesi . MA otsustasin külastada kohalikku politsei jaoskonda ja küsida sealt .



Politsel ei andnud infot , kuna nad väitsid ,et see on salastatud ja tsiviil isikutele ei tohi neid avaldada . Mulle soovitati psüholoogi , umbes nagu ma oleksin hull võimidagi .
Apsurd . mõtlesin jällegi .

Forever #18

Henry lugu .

"Niisiis , Mina Henry , 17 aastat vana . Pärit eestist , Pärnust .
Kuidas sai kõik alguse ja miks ma kolisin kuskile pärapõrgusses .
Kõik algas umbes 2 aastat tagasi , kui mu vend otsustas oma elu lõpetada ja siit ilmast lahkuda . Ta oli kõik mis mul oli , ta oli ainuke keda ma tõesti armastasin. Kuna me olime kaksikud oli meil tõsine armusaam üksteisest . ME vaaatasime üksteisele otsa ja saime aru mida mõtlesime , kui tavaliselt tahavad kaksikud üksteisest erineda ,et neil vahet tehtaks , siis meie mitte . Me olime täpselt ühesugused . Inimestel oli raske vahet teha .
Mingilt maalt ta muutus ... Me ei veetnud enam aega koos ja ta tõmbus endasse , tal olid jamad mentidega ja narkoga . Ma üritasin talle aru pähe panna aga ta ei kuulanud . Me olime tõsiselt tülis . Kuni õhtuni , kui ta tuli koju näost valge ja palus kõige eest vabandust , me rääkisine mitu tundi . Ma andestasin talle ta vead ja me otsustasime eluga edasi minna ja ta lubas ,et pranadab ennast ja läheb võõrutus ravile ,et narkost vabaneda .
Öösel , kui ma läksin endale vett võtma nägin ma elu kohutaivamat pilti , see ei lähe mul elusees meelest ära .JA seal ta lamas , minu kaksik , minu teine pool . Minu vend , Rassel . Kõrval tühjad rahustite purgid ja purunenud klaas . Ma vajusin ta kõrvale , see oli esimene kord kus ma tundis tühjust , valu , põlgust ning viha . See oli esimene kord kui ma nutsin , kui ma ei näinud enam helget tulevikku . Ta jättis mulle kirja , see oli mattunud klaasikildude alla ja sinna oli väriseva käega kirjutatud :

Kaliis Henry ,

Ma ei suuda eluga edasi minna .Ma ei suuda teha haiget enam , ei sulle , ei emale , ei isale , ei ühelegi tüdrukule enam . Ma põletasin oma elu narkoga , minus poleks leidunud tahtejõudu ,et minna edasi .

Ma armastan sind , jän alati armastama , ma loodan ,et sa andestad mulle kunagi , Kusiganes see elu ka ei lõppe , kas põgus , taevas või kuskil timendsioonis uitates , ma tean ,et me veel kohtume .

Anna mulle andeks
Rassel .

Lehe lõppu oli kirjutatud luulelised read , mis ei unune mul kunagi . Ma armastan neid endale ikka ja jälle korrutada , iga kord kui on valus ja ma meenutan teda .
" Leida õnn , olla vaba , kõigest . Lebada murul ja tunda päikest , mõelda mis saab edasi .Sa aina mõtled ja tundub ,et õnne pole , pole olemas vabadust ,pole olemas täidlast elu .
Jah , ma lasen ennast vabaks , lendan üle timendsiooni ja leian õnne . Jah siit ma lahkun , igavesti , mu elu lõppeb nüüd ja selle lõpetab surm , nagu on olnud aegade algusest peale . Ainult selle vahega ,et ma lõpetan selle ise . Hüvasti , pere , hüvasti mu vend . Nüüd ma olen vaba ja nüüd on mul hea !"

Need read sööbisid mu mällu igavseks .
Möödusid tunnid , päevad ja nädalad . Ma ei suutnud kuskile minna , ma ainult nutsin taga aegu mis meil Rasseliga olid . MA istusin tema toas ja üritasin ola nagu tema . Kirjutada jutte , panna kirja mõtted ja põimida neist luuletusi . Ma ei osanud seda nii nagu tema , see tegi mulle jälle haiget . Siis ma otsustasin mässama hakata . Otsisin netist igast organisatsioone ma muutsin oma välimust , kui ennem olin olnud blond ja selline kes sulandus massi . Siis nüüd , ma värvisin pea süsimustaks , ma tegin omale huule , keele ja kulmuneedi ma hakkasin kandma silmatorkavaid riideid , ma tahtsin olla erinev . See õnnestus mul väga hästi , tüdrukud hakkasid järgi jooksma . Ma olin mässumeelne , ma murdisn südameid , oiioii kui palju . Ma ei suutnud armastada . Sest sisemus oli tühi , sammuti oled sina Sandra esimene , kellele ma seda lugu üldse räägin ,sest ma tahan ,et sa mind mõistaksid .
Nii läksid aastad , kui mu isal viskas üle mu käitumine . ema pole mul kungi olnud ta jättis lapsed isale ja lasi ise jalga . Isa ütles ,et ta igatseb vana mind ja ,et ta lootis ,et peale Rasseli tegu ma suudan muutuda , aga ta eksis rängalt . Niisiis ma võtsin oma kümmme asja ja tulin ära . Isa ei paistnud see üldse heidutavat , ta ei tea kus ma olen mis teen võiüleüldse . Ta pole muga kontakti otsinud . Sisimas ma siiski loodan ,et kunagi ta teeb seda .
Aga mis ma sulle siiski edasi tahan selle jutuga anda , Sandra on see , ma mainisin ,et ma ei suutnud kedagi armastada , sees oli tühi tunne ja valu . Peale seda kui ma sinuga kohtusin muutus kõik . Sa täitsid mu tühjuse ja ma nägin vahel sinus Rasselit . Sest ka sina mõistsid mind pelgalt pilgust .
Sandra , ma olen sulle tänulik , sa suutsid mind panna mõtlema teisiti , nägema maailma teises valguses , sa suutsid mu panna hoolima ja tundma uuesti . JA nüüd on see hetk kus ma pean selle välja ütlema . . . Ma ei näe sinus ainult enda sõpra . Mul on sügavamad tunded , mida ma pole tundnud ennem . Sa meeldid mulle väga ."

Sandra pilk oli segaduses , lõbus , rahulolev ja veidi hirmul . Otsustavaks tõukesks enda jutule , otsustasin ma teda suudelda .
See oli naljaks , ma pole varm nii tundnud , aga mul hakkas adrenaliin täiega tööle ja tundud nagu mu kõhu oleks vallutanud sajadtuhanded liblikad . See oli mõnus tunne , ütleks isegi ,et ma sattusin sellest sõltuvusse ja ma ei soovi niipe ,et see lõpeks .
Sandra oli minu jaoks nagu narkootikum , mida pidin pidevalt tarbima ,et püsida elus .

Forever #17

Hommik .

See oli veel jubedam kui öö ...
Mul oli paha , kohutavalt paha , ma ei suutnud liigutada ja mõttet olid masendavad ja elul puudus point .
Ma tahtsin olla vaid vaba , mõtetest , elust ja üleüldse kõigest.
" Kuidas sul täna on ?"
Küsis Henry murelikult .
Ma vaid raputasin pead ja peidsin pea patja , pisarad voolasid ilma põhjuseta . Valus ! FAKIN VALUS !
" Sandra , palun räägi muga , mis eile juhtus ja miks sa praegu nutma hakkasid ?"
Ma kogusin ennast natuke ja tõusin istuli , ta vaatas mulle otsa ja manas näole ilme , nagu ta saaks aru , kuid ta ei saanud ,ma tean,et ta ei saanud ...
" Esiteks mul on paha , väga paha , teiseks ma ei näe elul pointi , kolmandaks , mis juhtus majas ? Kui ma sulgesin silmad , ja avasinneed uuesti siis tuled vilkusid korra ma istusin seal maas ja korraga oli terve vannitba verd täis . Ma ehmatasin väga jama ei tea kas suudangikunagi tagasi minna ... Ma tõesti ei suuda , ma pole sulle vist rääkinud Arinast ?"
Ta vajus mõttese .
" Ei sa pole mulle Arinast rääkinud ..."
" Noh kui ma sinna kolisin siis nägin väikest tüdrukut , ta hakkasmuga rääkima , aga ma teadsin , et ta ei eksisteeri päriselt , me veetsime lõbusalt aega , kuid ta pole mulle oma vanemates kunagi rääkinud ... Eile , ta ütles mulle ,et me majast nahhui tõmbaks ,et ta suudab vaid mind kaitsta ja et ta vanemad tülitsevad , võimidagi sellist , ma ei tea mis ta sellega mõtles ... "
Korraga ma sattusin paanikasse .
" KUS RICKY ON ?"
" ta uurib maja ja üritab selgusele jõuda mis seal toimub ."
"EII "
Ma tõusin ,et joosta , aga HEnry peatas mu .
" SA EI LÄHE KUHUGI !"
Ta hoidis mu õlgadest kinni ja vaatas mind tõsiselt . TA pilk oli seletamatu , ma tõesti ei mõistnud selle sisemust , see oli naljakas , imelik ja salapärane ...
" Henry , mis sa nii väga hoolid ?"
Ta vaatas hetkeks mujale , kuid siis , ta vaatas veel tõsisemalt mulle silma .
" Sandra .. ma pole seda kunagi teinud , tõesti , ma arvan ,et sa tahad teada miks ma olen eemalolev ja miks ma olen seletamtu pilguga kui sa oled koos Rickiga ? "
MA ei saanud aru , tõesti ei saanud
" Mis mõttes , aga igastahes räägi..."
" Ma kardan ,et on juhtunud midagi mida tavaliselt minuga ei juhtu ..."