Kaks nädalat . Piisav aeg , et selgusele jõuda mis edasi saama hakkab . Kahe nädala jooksul olin ma arvutisse kirjutanud tohutud blogi leheküljed , me rääkisime Arinaga kõigest . Kuid kunagi ei julgenud ma puudutada teemat mis seondus kuuriga . Ma olin jõudnud selgusele , ma pean välja uurima mis juhtus . Ma pean aitama Arinal minna sinna kus tal oleks hea . Arina oli ka avanud mulle oma toa ukse . See oli armas toake täis liblikaid ja lilli . Meile meeldis seal õhtuti istuda ja jutustada . Kuid viimased kolm päeva polnud ma Arinast midagi kuulnud . Ta oli kadunud . Täiesti .
Ma otsustasin minna uurima , mis seal majas tegelikult toimus . Siin peab olema kohalike , kes teavad kõigest sellest midagi .
Tõmbasin tagi selga ja tennised jalga . Lukustasin ukse ja jalutasin otse joones üle muru väravani . See avanes kriiksatusega , mis läbistas mind kergelt . Ma ei teadnud kust alustada ja mida üldse küsida .
Silmasin vanat naist kes istus mu maja vastas oleva kahe korruselise lagunenud kortermaja ees pingil ja silitas musta kassi kes ta süles istus .
„See peaks sobima“ ütlesin mõttes ja seadsin sihikindlad sammud naise poole.
„Tere“ alustasin kõhtlevalt , kuid vana naine tundus sõbralik . Üldse mitte selline nagu teised linna elanikud , keda olin vaem näinud.
„ Tere noor tüdruk .“ Lausus ta mulle vastu ning naeratas ja jälgis mind kahtlasel pilgul.
„ Ma tahtsin küsida natuke maja kohta milles ma elan . Kes elasid seal ennem ja mis nendega juhtu ? Ma olen seal olles kogenud paljugi mõistusevälist.“
Ta jälgis mind aupakilku pilgiga ja hakkas rääkima.
„ See maja on väga vana . Seal elas 1920 aastal perekond . Naine oli hoolitsev ja mees tubli ja hoolitses pere eest . Neil oli ka väike laps 9 aastane Arina . Kuid ta kadus imelikel asjaoludel. Ema ootas ka veel ühte last , kuid ta suri suurest murest , sest arinat ei suudetud leida . Ka pereisa kadus imelikel põhjustel kuu pärast naise surma . Nüüd tiirleb selle maja ümber legend , et perekond kummitab seal ega leia rahu . Mina ise pole midagi kahtlast näinud , kuid ma ei suutnud ka uskuda , et keegi sinna maiia kolib . Sa oled julge tüdruk . Ma soovin sulle edu ja ma loodan , et sa suudad lahendada selle müstilise loo mis seal juhtus .“
Vaatasin teda hetke ja siis vaatasin uuesti enda maja poole.
„ Aga , mis oli selle perekonna nimi kes seal elas ?“
„Andropof“
Ma teatsin , et vana naine kellega ma rääkisn hetk tagsi , ei rääkinud mulle päris kõike. Ta silmis välkus tuli ja ta jõllitas mind aupakliku pilguga.
Istusin elutoas diivanil ja googeldasin perekonna nime mille vana naine mulle andnud oli. Andropof. Klõpasin ühele vanale ajakirja artiklile mille leidsin . Selles seisis :
Salapärane kadumine
Kolm kuud tagasi shokeeris mei uudis salapärasest kadumisest Tšenobolis. Kadus 9 aastane tüdruk Arina , keda pole leitud tänaseni. Meie andmete kohaselt , on kadunud ka Arina ema . Pere isa ei oska anda küsimustele vastust . Ootame ja loodame , et ajapikku ilmuvad välja kaks kadunukest .
„ Apsurd , see ei saa normaalne olla , et keegi ei tea nende inimeste kadumisest midagi .“ Midagi on seotud kuuriga , kas tõesti võis Arina isa tappa oma tütre ja naise ? Kuid miks oleks pidanud ta seda tegema ? Ma ei saanud enam millegist aru . Ma teadsin ,et ma pean ennast kokku võtma ja uurima , mis peitub ülejäänud maja osas , mida ma pole veel avastanud .Otsustasin alustada millegistsilapilgult ohutumast , nagu näiteks seda oli trepi all olev uks, millese ma polnud julgenud siseneda .
Ma hoidsin hinge kinni , kui väriseval käel ukse avasin . Seal oli pime , ma eiteadnudgi kas tahan tuled põlema panna ,aga kui palju hullemaks asi ikka minna saab ? Kobasin käega veidike krobelisel seinal . Kuid siis , uks läks pauguga kinni ja ma ei saanud seda enam lahti . FAKKK ! Mida ma teen nüüd ? Mind ei kuule keegi siin . Apppiiii. Kobasin veel rohkem lüliti järgi . Leidsin selle ja tuled süttisid peale kerged vilgatust põlema .
„ohiess . Mittemidagi , peale vanade kastide . Kuidas ma siit välja saan“ Mu mõtted suutsid küündida juba selleni , kuidas keegi mind siit aastate pärast siit leiab , surnuna . Kuid siis meenus mulle Arina . „ Arina ? Kas sa kuuled mind ? Kui ja siis palun ava mulle uks .“ Ootasin hetke ja olin juba lootust kaotamas , aga uks avanes . Ja ma tormasin sealt välja .
No comments:
Post a Comment