Forever #2

„Sandraa.....“ Keegi ütles seda .. Ohieebus , mõtlesin aga naeratasin nagu kinnituse mõttes ja sammusin trepipoole kust olin kuulnud häält .
Ülakorrusel oli kolm ust . Üks neist oli avatud . Kõndisin sinna poole aga siis lõi uks suure pauguga kinni . Katsusin linki . See oli lukus . „ Ju siis see asi ei taha mind sisse lasta“
Sammusin järgmise ukseni . Avasin selle ja sealt avanes mulle maailma ilusaim vaatepilt . See oli nagu unistuste tuba . Ma ei oskagi seda sõnadesse panna ega seda ilu kirjeldada . Istusin hetke voodil , millelt avanes ilus vaade aiale . Silmitsesin kuuri aia vasakus nurgas . Seal oli justkui midagi , mida ma absoluutselt ei mõistnud aga see selleks . Läksin alla tagsi ja otsustasin koristama hakata , sest vastasel juhul oleks ma tolmu hingamise tõttu ära surnud .

Viis pikka tundi tööd olid kõike seda väärt . Mai saanud endiselt sisse tuppa , mille uks oli ennist mu silme eest suletuks jäänud Istusin suurde tuppa maha ja võtsin tee , mille olin viis minutit tagasi valmistanud . Panin teleka nupust nööle ja klõpsisin sihitult kanaleid , et leida midagi sobivat mida vaadata . Täiesti mõtetu üritus . Panin teleka kinni ja vahtisin niisama enda ette , kui kuulsin mingit kummalist kriipivat heli . Ma ei saanud täpselt aru kust see tuli ning ma ei pööranud ka tähelepanu , sest see lõppes kiirelt .
„ Sandra..“
Keerasin järsult ümber ja nägin enda seljataga tüdrukut . Kahvatu nagu paber , pikad pruunid lokkis juuksed ja ta oleks nagu teisest sajandist pärit . Ta jõllitas ainiti mind ja hakkas väikestel sammudel minu poole tulema . Ta istus diivanile minu kõrvale . Pilgutasin silmi , lihtsalt nagu kinituseks , et ma und ei näe . Aga ei ta istus ikka seal .
„ Kes sa oled ? Ja üleüldse kust sa mu nime tead ?“
Tüdruk vaats mind ja ta paljastas oma saravvalged hambad ja naeratas mulle laiialt .Ta oli uskumaltult armas .
„ Mina olen Arina , ma usun , et sa juba tajud , et ma pole tegelikult inimene , vaid ekslema jäänud vaim . Ma tean selliseid asju . Mu kohustus on tegelikult kõik elnikud siit välja peletada , aga sa meeldid mulle ja ma ei taha , et sa ära läheksid ..“
Naeratasin talle ja küsisin imestunult .
„ Mis minus siis nii eriline on , et ma meeldin ühele vaimule kes muidu kõiki vihkab ?“
Ta vaatas mulle oma kollaks pruunide silmadega otsa . Ma nägin neis kurbust ja loori mis oli tõmmatud kurbuse ette , et paista rõõmsana . Just nagu mina .
„ Ma ei teagi kohe nii . Lihtsalt ma tunnen , et sa tead mu olukorda paremini kui keegi teine . Ma näen sust läbi , ega sa ei otsi midagi muud peale rahu . Sa tahaksid , et kõik saaks korda ja oleks endine , nagu kunagi ammu kui jooksid rohetaval aasal ja noppisid lilli . Turvatunne , kui sa jooksid tagasi oma ema juurde , kes sind alati ootas .“
Arina mõttele järgnes suur vaikus , ma tundsin kipitavad valu kõris , aga ma surusin tagasi nutu .